Tomatine pastasupp spinatiga

Kui ma seda blogi alustasin, seadsin eesmärgiks ausalt kajastada mistahes tulemusi, nii ülivõrdes maitsvaid, "meh" kui ka "ei iial enam!" toiduelamusi. Ehkki mul on hea meel, et mul ei olnud aega pildistada üles nende võigaste arancinide saamislugu, sain nädalavahetusel hakkama just seda tüüpi katsetusega, mis ilmselt enam kordamisele ei lähe. 

Tahtsime Kaasaga nimelt peale tohutut pühadeaegset söömismaratoni mingisugust head suppi ning valituks osutus tomatisupp pasta ja spinatiga blogist, millest muidu olen nii mõndagi head leidnud (LINK). Mingil kummalisel kombel on kokaraamatu kaante vahelt leitud retseptidest ebaõnnestunud vaid murdosa katsetusi, näiteks eriti jubedate maitsekombinatsioonidega kanatajine raamatust "80 toiduga ümber maailma" (raamatut ise ei laida, sest sealt on pärit ka üks mu lemmikpüreesuppe), ent kahtlaseimad "elamused" olen keetnud-küpsetanud just blogidest leitud retseptide põhjal. Kuna blogijad ise on need üles pildistanud, siis tahaksin ka loota, et nad on vähemalt lusikatäie oma loomingust ka ise maitsnud, või ei? "Hmm, see on üks imelik potitäis toitu, ent pole muret, pildid on ju võrratud!"

Küüslauk - olemas. Tomat - olemas. Ürdid - olemas. Kvaliteetne köögiviljapuljong - olemas. Mis siin maitses veel valesti võiks minna?

Happesus. See oligi algretseptis valesti. Inimeste maitseaistingud on küll erinevad, aga boy oh boy, see happesus oli midagi erakordset. Ette rutates olgu öeldud, et peale puljongi ning teiste komponentide lisamist ei paranenud maitse kuigivõrd. Puljongiga ei julenud viimase hetkeni liialdada ka, sest uudishimu, millise võrratu lõpptulemuse blogija siit välja võlus, käskis retseptile võimaluse anda.

Nii siis selguski, et esialgsel kujul oli see potitäis pigem nagu ohtra kastmega pasta kui supp. Kuna ma põhimõtteliselt ei kasuta toiduaineid, milles sisaldub liha või juust ning mis sellest hoolimata tavalisel poeriiulil aastaid vastu peavad, loobusin tortellinidest ning asendasin need tavaliste teokarbimakaronidega. Isegi nende puhul oli aga algretseptis kogus korralikult paigast, nii et jahtudes nägi roog välja nagu paks supipõhi. 

Jaah, ma tean, et see spinat on siin petukaup, aga unustatud beebispinat meenus alles ülerahvastatud kassas (päriselt ka, kas kõik tallinlased veetsid möödunud pühad kaubanduskeskustes?), nii et tuli kasutada sügavkülmas alati leiduvat alternatiivi.

Väga ohtra baguette toel sai see hapu kõhutäis nahka pistetud ning järgmisel päeval vaatasin natukene nõutu näoga toooohutut kogust supipõhjaks tahenenud pastaasjandus - ja panin loomingumootori tööle. Võtsin alles jäänud toidust poole, lisasin sellele umbes pool liitrit köögiviljapuljongit ning teelusikatäie pruuni suhkrut ja kuumutasin keemiseni.

Arvake ära, mis välja kukkus?

Täiesti söödav supp. McGyver kulbi ja põllega päästis üsna imeliku retsepti ning kohandatud kujul kõlbab seda külma talvepäeva jagada küll!

Tomatine pastasupp spinatiga

6 portsjonit

2 sl oliiviõli

1 sl võid

1 keskmine sibul, hakitud

2-3 küüslauguküünt, hakitud või purustatud

1 pakk Rainbow purustatud tomateid Itaalia ürtidega

1 purk Arrabiata pastakastet

1 l köögiviljapuljongit

200 gr meelepärast pastat

paar peotäit beebispinatit

soola, pipart ja pruuni suhkrut

1. Kuumuta suures potis oliiviõli ja või keskmisel kuumusel. Lisa sibul ja prae, kuni see on aromaatne ja läbikumav. Lisa küüslauk ning kuumuta pidevalt segades veel 2 minutit.

2. Tõsta pisut kuumust ning lisa purustatud tomatid ja pastakaste; kuumuta keemiseni.

3. Lisa köögiviljapuljong; kuumuta keemiseni.

4. Lisa pasta ja spinat ning maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta aeg-ajalt segades 10-15 minutit, kuni pasta on al dente ehk poolpehme.

5. Keera kuumus maha ning lase enne serveerimist seista u 5 minutit. Kui supp tundub liialt hapukas, lisa teelusikas haaval pruuni suhkrut; kui supp tundub liialt paks, lisa veel veidi puljongit. Puljong tõmbab ka happesust alla.

Serveeri kohe ahjusooja baguettega.

Chili con carne

Päev pärast jõulupühi on mul tekkinud paras järjekord asjadest, millest võiks ja peaks blogima, ent millest erinevate asjaolude tõttu puuduvad korralikud pildid ja mis sedapuhku mõneks teiseks päevaks jäävad. Näiteks tegin ma jõululauale esimest korda sügavpunase biskviittaignaga Red Velveti kooki (tuli selline "okeika", peale retsepti mõningast timmimist ja üles pildistamist kindlasti kirjutan ka), pardikoibi (tulid suurepärased) ja punase veini kastet (tuli päris õudne ja ma ei teagi, miks ma selle kallale asusin, sest mulle isegi ei meeldi punase veini kastmed). Piparkookidest kirjutan vast järgmiste jõulude ajal, sest neid sai NII palju tehtud ja söödud ja tainast kingitusena laiali jaotatud, et mõneks ajaks piisab :)

Siin üks jõulutoostidest väriseva käega tehtud jubeda kvaliteediga Instagrami-pilt meie jõululauast - kuuseokstest kaunistus laua keskel (vanaema idee) on minu meelest kohe eriti armas!

Kuna meie jõulupühad möödusid maal vanavanemate juures marsruuti diivan-köök-diivan-köök korrates, oli sellest tempost linna tagasi jõudes kuidagi väga raske välja tulla. Ainult võileibadest toitumine ei tundunud hea perspektiiv ning verivorsti, sealiha ega hapukapsast ei suuda enam suu sissegi võtta. Ega siis midagi - tuli ette võtta minimaalse energiakuluga toidutegu, mis annaks lihtsa vaevaga mitme päeva portsjoni, oleks mõnus ja toitev ega sisaldaks mingil kujul sealiha.

Chili it is.

Pidin kunagi kuskil küsitluses või ankeedis vastama küsimusele, mis on mu lemmiktoidud. Peale hästi pikka ja põhjalikku mõttetööd kirjutasin, et vastus sellele küsimusele oleks nagu reis ümber maailma. Tõepoolest, ei ole vist olemas ühtki rahvuskööki, millest ei pärineks vähemalt üks mu lemmiktoite - karrid Indiast, falafel Lähis-Idast, paella Hispaaniast, rebitud sealiha kapsasalatiga USAst, pelmeenid Venemaalt... ning sinna otsa iga teine Itaalias ja Mehhikos pakutav roog.

"Chili con carne" (hispaania keeles "tšilli lihaga"), ehk inglisekeelses kokandusmaailmas tuntud kui lihtsalt "chili", on vürtsikas hautis tšillipiprast, lihast (enamasti veiselihast), tomatitest ja ubadest. Maitsestamiseks kasutatakse enamasti küüslauku, sibulat ja vürtsköömneid. Lõuna-Ameerikas ja Mehhikos pakutakse kõikvõimalikke erinevaid variatsioone antud roast, ent see, mille mina valmistasin, on selline kuldne läänelik kesktee. Originaalretsept on pärit ajakirjast BBC Good Food.

Ja ma tean, et inglisekeelne maailm kirjutab nimes "chilli" küll topelt l'iga, ent mulle, kes ma ka eestikeelses jutus Helsinki tugeva k'ga kirjutan, sest "nii on lihtsalt kuidagi loogilisem", on hispaaniakeelne kirjapilt kuidagi omasem.

Chili on nii ideaalne külma ilma toit, suure pere säästutoit kui suhteliselt lollikindlalt õnnestuv algajale kokkajale sobiv roog. Kodust väljaspool olen ma vist ainult ühe korra chilit tellinud ning seda Tallinna vanalinnas asuvas tex-mex restoranis Texas - pettuma ei pidanud, ilmselgelt nad teavad, mida nad teevad. Koduköögi eelis on muidugi valida ise teravuse aste. Minule tšilli meeldib ja lisan seda alati pigem veidi rohkem kui vähem, sest pärast on alati võimalik tulisust hapukooretörtsuga alla tõmmata. Kaasale on aga minu kui draakoni aastal sündinu tuld sülgama panevad maitse-eelistused võõrad ning see retsept ongi antud pigem mahedamale tulemusele suunatult. Kuna tegemist on väga hästi järelsoojendamist (isegi külmutatud peast) taluva toiduga, saab suurest pannitäiest lõunasöögivaru ka neile vaesekestele, kes - erinevalt minust - homme tööle minema peavad.

Chili con carne

6 portsjonit

1 sl oliiviõli

1 suurem sibul, hakitud

1 punane paprika, ribadeks lõigatud

2 küüslauguküünt, peeneks hakitud või purustatud*

1 tl teravat tšillipulbrit või 1 sl punase tšillipipra kauna, hakitud

1 tl paprikapulbrit

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

500g veisehakkliha

1 veisepuljongi kuubik

400g purk purustatud tomateid

½ tl kuivatatud majoraani ja/või punet

2 sl tomatiketšupit

410g purk punaseid kidney ubasid

2 ruutu tumedat šokolaadi

1. Kuumuta kõrgete servadega haudepann keskmisel kuumusel. Lisa õli ning lase sel minut-paar kuumeneda. Lisa sibul ning lase sellel õlis haududa u 5 minutit või kuni see on pehme ja kergelt läbikumav. Lisa pannile küüslauk, paprika, tšilli(pulber), paprikapulber ning vürtsköömen. Prae aeg-ajalt segades u 5 minutit.

2. Pruunista veisehakkliha. Lisa see samale pannile, keera kuumus kõrgeks ning murenda hakkliha pannilabidaga võimalikult väikesteks tükikesteks. Prae aeg-ajalt segades 5 minutit, kuni hakkliha on ühtlaselt pisikesteks tükikesteks lagunenud ja pole enam roosa. Kindlasti tuleks kuumust siinkohal kõrgena hoida, et liha ikka pruunistuks, mitte ei hauduks.

3. Valmista kaste. Lahusta puljongikuubik tassitäies keevas vees ning vala hakklihasegule. Lisa purustatud tomatid, majoraan ning maitse järgi soola ja pipart. Pigista segusse 2 sl jagu tomatiketšupit ja sega korralikult. Lase kastmel korralikult keema tõusta, vähenda seejärel kuumus peaaegu miinimumini ning aseta pannile kaas. Hauta aeg-ajalt segades 20 minutit, lisades sortsukese vett, kui kaste hakkab tunduma liiga tihke ja kuiv. 20 minuti möödudes peaks kaste olema poolpaks ja mahlakas.

4. Kurna oad ning lisa kastmesse. Lase uuesti keema tõusta ning hauta ilma kaaneta veel 10 minutit. Maitse ning lisa vajadusel veel soola ja tšillit. Kui chili on saavutanud õige konsistentsi, võta pann tulelt ning sulata kastmesse šokolaadiruudud. See harjumatuna tunduv mõte muudab kastme maitse aga sügavamaks ja toob nii liha kui tomati maitsete nüansid paremini esile, seega ei tohiks seda sammu karta.

Lase kastmel seejärel kümmekond minutit tõmmata ning serveeri riisi ja soovi korral hapukoorega.

*Küüslaugupressi arvelt ei maksa kokku hoida - odavad variandid pressivad küüne lihtsalt mahlast tühjaks ja toidu sisse jääb alles vaid kuiv pudi. Valida tuleks käes võimalikult raskena tunduv ja korralike teravate ogadega kaetud pressplaadiga isend. Kui sellist ei ole, soovitan maitseomaduste säilitamise huvides küüslauk pigem hakkida.

Marinara kaste

Minu jaoks on pastakastmete tegemine alati olnud selline riskantne värk - koore baasil kastme olen suutnud enam-vähem rahuldavaks timmida, aga tomatised on siiani võinud liigitada märksõna "söödav, aga mitte päris SEE" alla. Küll oli paigast ära happesus, siis soolasus, või oli lihtsalt justkui midagi puudu.

Kuni tänaseni.

Leidsin ühest oma lemmikblogist (LINK) selle võrratu pepperoniga ahjupasta retsepti, mida tahtsin tingimata järele proovida ning mis osutuski täpselt niisama võrratuks, kui esmapilgul tundus (LINK). Kuna see roog baseerub tomatisel marinara kastmel, võtsin nõuks seekord purgikaubaga mitte alt minna ning kastme ise kokku keeta.

Parim. Idee. Eales.

Marinara on üks itaalia köögis enimkasutatavaid kastmeid, koosnedes põhiosas tomatitest, küüslaugust ja maitserohelisest, ent erinevad retseptid ja variatsioonid võivad sisaldada ka oliive, sibulat, kappareid ja mõndagi muud huvitavat. Koostisained iseenesest on seega väga lihtsad, eriti hilissuvisel ajal, kui turud ja vanaemade kasvuhooned lausa kubisevad mõnusalt lõhki kasvanud päikesepunastest magusatest tomatitest. Talvisel ajal on meil värske toorainega lood nukramad ning poes müüdavate plastikumaitseliste tomatite asemel võib südamerahuga kasutada kvaliteetseid purustatud tomateid konserviriiulilt.

Ideaalsest portreepildist on puudu vaid värske basiilik, sest ilmselt oli seda pealinna supermarketist pühapäeva pärastlõunal kaugelt liiga palju nõuda - basiilik tundub olevat eesti köögi raudvara ja oli seetõttu lähematest suurpoodidest viimse leheni otsas. Sellest pole aga lugu, kaste tuleb maitsev ka kuivatatud basiilikut kasutades. Valgena tuduv plats kausis on tegelikult aga värskelt jahvatatud kivisool, uus kindel lemmik väikeses köögis.

Kastmeteoga peale hakates sai koheselt selgeks, et leitud on võtmesõna itaalia köögi tõeliste maitsete välja võlumiseks - küüslauk. Selle konsentratsioon kastmes annab mõista, et ehk ei ole marinara õigeim valik tundlike meeltega sümpaatiale esimesel kohtamisel pakkumiseks, ent kuna mina küüslauku jumaldan ja minu sümpaatia on aja jooksul sellega vist juba harjunud, siis lisasin seda kohe mõnuga. Ilus, mõnus, aromaatne peipsiäärne küüslauk.

Õigel hetkel tuleb ülejäänud koostisained küüslaugule seltsiks valada ning lasta kastmel veerand tundi podiseda. Seda protseduuri nimetatakse peenelt kastme redutseerimiseks ehk kastmes oleva vedeliku välja keetmiseks. Redutseerimise eesmärgiks on kastme tihendamine ja maitseomaduste intensiivistamine. Viimase tõttu ei tohiks kastmesse enne lõplikku redutseerimist soola juurde lisada, sest vastasel juhul võib lõpptulemus märksa soolasem jääda, kui protsessi käigus tundus.

Kaste on valmis, kui see võtab oranžika varjundi ja tundub mõnusalt paksenenud.

Marinara on Itaalia rannikuäärses köögitaevas kokku laulatatud kõiksuguste mereandidega, samuti sobib see nagu valatult pastaroogadesse ning dipikastmeks erinevatele suupistetele, näiteks arancinidele e. friteeritud või küpsetatud riisipallidele. Dipina kasutamiseks võib valmis kastme hetkeks blenderist läbi lasta, et tekstuur oleks ühtlane ja tükkideta.

Marinara kaste

u 300 ml valmis kastet

2 sl oliiviõli

6 küüslauguküünt, õhukeselt viilutatud

1 purk purustatud tomateid

1/5 tl punase tšilli helbeid

1,5 tl soola

1/4 tl kuivatatud punet e. oreganot

1/4 tl jahvatatud musta pipart

1 suurem oks värsket basiilikut või 1/2 tl kuivatatud basiilikut

Kuumuta õli suuremas kastrulis. Lisa küüslauk ning hauta pidevalt segades minutike, kuni küüslauk on aromaatne ja klaasjas. Lisa tomatid ja maitseained, sega. Kui kasutad värsket basiilikut, vajuta õrnalt kastmesse terve oks koos lehtedega. Lase kastmel aeg-ajalt segades tasasel tulel podiseda 15 minutit, kuni see on tihenenud ja omandanud pinnal oranžika varjundi. 

Eemalda kastmest basiilikuoks ning maitsesta vajadusel lisasoola ja -pipraga.