Tomatine pastasupp spinatiga

Kui ma seda blogi alustasin, seadsin eesmärgiks ausalt kajastada mistahes tulemusi, nii ülivõrdes maitsvaid, "meh" kui ka "ei iial enam!" toiduelamusi. Ehkki mul on hea meel, et mul ei olnud aega pildistada üles nende võigaste arancinide saamislugu, sain nädalavahetusel hakkama just seda tüüpi katsetusega, mis ilmselt enam kordamisele ei lähe. 

Tahtsime Kaasaga nimelt peale tohutut pühadeaegset söömismaratoni mingisugust head suppi ning valituks osutus tomatisupp pasta ja spinatiga blogist, millest muidu olen nii mõndagi head leidnud (LINK). Mingil kummalisel kombel on kokaraamatu kaante vahelt leitud retseptidest ebaõnnestunud vaid murdosa katsetusi, näiteks eriti jubedate maitsekombinatsioonidega kanatajine raamatust "80 toiduga ümber maailma" (raamatut ise ei laida, sest sealt on pärit ka üks mu lemmikpüreesuppe), ent kahtlaseimad "elamused" olen keetnud-küpsetanud just blogidest leitud retseptide põhjal. Kuna blogijad ise on need üles pildistanud, siis tahaksin ka loota, et nad on vähemalt lusikatäie oma loomingust ka ise maitsnud, või ei? "Hmm, see on üks imelik potitäis toitu, ent pole muret, pildid on ju võrratud!"

Küüslauk - olemas. Tomat - olemas. Ürdid - olemas. Kvaliteetne köögiviljapuljong - olemas. Mis siin maitses veel valesti võiks minna?

Happesus. See oligi algretseptis valesti. Inimeste maitseaistingud on küll erinevad, aga boy oh boy, see happesus oli midagi erakordset. Ette rutates olgu öeldud, et peale puljongi ning teiste komponentide lisamist ei paranenud maitse kuigivõrd. Puljongiga ei julenud viimase hetkeni liialdada ka, sest uudishimu, millise võrratu lõpptulemuse blogija siit välja võlus, käskis retseptile võimaluse anda.

Nii siis selguski, et esialgsel kujul oli see potitäis pigem nagu ohtra kastmega pasta kui supp. Kuna ma põhimõtteliselt ei kasuta toiduaineid, milles sisaldub liha või juust ning mis sellest hoolimata tavalisel poeriiulil aastaid vastu peavad, loobusin tortellinidest ning asendasin need tavaliste teokarbimakaronidega. Isegi nende puhul oli aga algretseptis kogus korralikult paigast, nii et jahtudes nägi roog välja nagu paks supipõhi. 

Jaah, ma tean, et see spinat on siin petukaup, aga unustatud beebispinat meenus alles ülerahvastatud kassas (päriselt ka, kas kõik tallinlased veetsid möödunud pühad kaubanduskeskustes?), nii et tuli kasutada sügavkülmas alati leiduvat alternatiivi.

Väga ohtra baguette toel sai see hapu kõhutäis nahka pistetud ning järgmisel päeval vaatasin natukene nõutu näoga toooohutut kogust supipõhjaks tahenenud pastaasjandus - ja panin loomingumootori tööle. Võtsin alles jäänud toidust poole, lisasin sellele umbes pool liitrit köögiviljapuljongit ning teelusikatäie pruuni suhkrut ja kuumutasin keemiseni.

Arvake ära, mis välja kukkus?

Täiesti söödav supp. McGyver kulbi ja põllega päästis üsna imeliku retsepti ning kohandatud kujul kõlbab seda külma talvepäeva jagada küll!

Tomatine pastasupp spinatiga

6 portsjonit

2 sl oliiviõli

1 sl võid

1 keskmine sibul, hakitud

2-3 küüslauguküünt, hakitud või purustatud

1 pakk Rainbow purustatud tomateid Itaalia ürtidega

1 purk Arrabiata pastakastet

1 l köögiviljapuljongit

200 gr meelepärast pastat

paar peotäit beebispinatit

soola, pipart ja pruuni suhkrut

1. Kuumuta suures potis oliiviõli ja või keskmisel kuumusel. Lisa sibul ja prae, kuni see on aromaatne ja läbikumav. Lisa küüslauk ning kuumuta pidevalt segades veel 2 minutit.

2. Tõsta pisut kuumust ning lisa purustatud tomatid ja pastakaste; kuumuta keemiseni.

3. Lisa köögiviljapuljong; kuumuta keemiseni.

4. Lisa pasta ja spinat ning maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta aeg-ajalt segades 10-15 minutit, kuni pasta on al dente ehk poolpehme.

5. Keera kuumus maha ning lase enne serveerimist seista u 5 minutit. Kui supp tundub liialt hapukas, lisa teelusikas haaval pruuni suhkrut; kui supp tundub liialt paks, lisa veel veidi puljongit. Puljong tõmbab ka happesust alla.

Serveeri kohe ahjusooja baguettega.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

Ükskord proovisin ma taimetoitlaseks hakata. See oli hirmus.

Mina olen üks neist inimestest, kes on sündinud omnivoor (või pigem lausa om-nom-nomnivoor) ja kelle keha lihtsalt ei tunnista lihavaba dieeti. Kui väga ma ka ei üritanud piimatoodete, muna, oaliste ja õlidega oma tavapärast toitainete tasakaalu säilitada, tundsin end paari kuu pärast nii väsinu ja tühjaks pigistatuna, et lõpetasin oma eksperimendi. Paar aastat peale seda lõpetas mu noorem õde esmalt liha, seejärel muna ning lõpuks kõigi loomsete saaduste tarbimise ning on nüüdseks oma 4 aastat olnud rõõsa ja rõõmus vegan. Kaldun arvama, et lisaks füsioloogilistele erisustele meie vahel muudab õe jaoks loomsest toidust loobumise lihtsamaks Austraalia päike ja värskete puu- ja juurviljade lõputu kättesaadavus...

Hoolimata sellest, et peale lugematuid eksperimente erinevate toitumiste ning toidugruppidest loobumistega lubasin endale, et ei hakka ilma arstliku ettekirjutuseta enam kunagi midagi oma menüüst pikas perspektiivis välistama, on mulgi omad "millegivabad" lemmikud. Aastaid tagasi oli Hesburgeri menüüs näiteks falafel burger, mis oli mu vaieldamatu lemmik, aga ilmselt ei kuulu kikerherned eestlaste top 10 pohmellitoitude nimekirja ja praeguseks on see taevalik burger müügist maha võetud.

Käisin ülikooli ajal mõned korrad Saksamaal rahvusvahelistel noorteseminaridel, mis toimusid kunagises internaatkoolis ja mille mõisaköögi mastaapi pliidi ees askeldas juba kümneid aastaid kokk, keda ei pannud kulme kergitama mitte ükski tuntud ja tundmatu dieet. Laktoosivaba, gluteenivaba, munavaba, vegan, ovo-lakto-vegetariaan, koššer, halal... Pannes ühte majja kokku sadakond erinevatest kultuuridest ühiskonna- ja ökoloogiateadlikku noort, saad nendega kaasa ka nende uskumatult kummalised toidu-, muusika- ja riietumistavad. Pidžaamas britid hommikusöögilauas ja nende õõvastav marmite on vist igaveseks mällu sööbinud. Oh, soojad mälestused!

Igatahes, nendelt seminaridelt mäletan üht üle mõistuse maitsvat lasagnet, mida mitu korda lõhkemiseni sõin ning vist alles viimasel külastusel teada sain, et see ei sisaldanud grammigi liha. Olin selleks ajaks klassikalise lasagne meistriklassi juba enam-vähem omandanud, aga ei kujutanud ettegi, et miski, mis on ilmselt vegan ja kõige muu mõeldava vaba, võib nii hästi maitseda. Leides ühel suvepäeval aasta või paar tagasi Nami-Namist suvikõrvitsalasagne, teatasin Kaasale, et vot, seda ma nüüd tahan ja teen.

Kaasa oli idee suhtes skeptiline - ricottat ta ei söö, suvikõrvitsat ei armasta ja juustu jätab pigem lisamata. Seega on ju igati loogiline, et ricotta juustuga suvikõrvitsalasagnest on saanud üks meie ühiseid lemmikuid, eks ole? Muidugi on.

Kui mu õeraas oma samuti taimetoitlasest abikaasaga mu sünnipäeva paiku külas käis, serveerisin neile just seda rooga ning see sai ülimalt kiitva kriitika osaliseks. Tõsi, nad olid Eestis viibimise ajaks toitumises mõningaid mööndusi teinud ning vanaemal õnnestus õemehele sisse sööta isegi sülti ning oma koduseid kotlette ("huvitav, aga kordamisele mitte minev kogemus", iseloomustas eksootilise taustaga õemees vanaema sealihatoitude kullafondi). Seetõttu ei pidanud ma ricottat tofuga asendama, ent olen kindel, et lasagne töötaks ka sellisel juhul kenasti.

Originaalretsepti on pisut muudetud koostisainete koguse ja vahekorra osas. Kuna ma esiteks ei salli mingeid poolikuid pakkide lõppe oma külmikus, mis lõpuks ikkagi prügikasti rändavad, on ricotta kogust suurendatud nii, et kaks kaubanduses enim liikuvat pakki kenasti ära saaks kasutatud. Teiseks suurendasin pisut täidisesse lisatava juustu kogust, sest lisaks maitsele meeldib mulle, kuidas juust kastme tihedamaks seob ja hiljem serveerides lasagne kena vormi hoiab. Juustusortidega võib vabalt oma äranägemist mööda mängida - minu lemmikud on parmesan ja mozzarella, kas eraldi või üheskoos, vahet ei ole. Pole olemas niisugust asja nagu liiga palju juustu.

Suvikõrvitsalasagne on täna kuidagi mõnus vaheldus rasketele pühadetoitudele ning keerulisele gurmeele. Eriti tervislik versioon valmiks kasutades täisteralasagneplaate, ent kuna kodus oli poolik karp harilikke olemas, tegin täna möönduse. Kui läbi ekraani ka lõhna võiks edasi anda, siis leviks teieni praegu ülim juustu, küüslaugu ja tomatikastme arooom, mida on lisaks meie korterile täis ka terve trepikoda. Ega ma kade ole.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

6 portjsjonit

2 sl oliiviõli

2 suuremat suvikõrvitsat, jämedalt riivitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 tl tšillipulbrit või tšillihelbeid

400 gr ricotta juustu

peotäis värsket basiilikut, hakitud

100 gr Parmesani juustu, peenelt riivitud

450 gr Itaalia ürtidega tomatikastet

6 lasagneplaati

soola ja musta pipart

1. Kuumuta suurel pannil oliiviõli. Lisa jämedalt riivitud suvikõrvits, hakitud küüslauk ning tšillihelbed, maitsesta soolaga. Prae aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel kuni suvikõrvits pehmeneb. Võta pann tulelt, sega hulka hakitud basiilik, pool riivitud parmesanist ning ricotta. Maitsesta soola ja pipraga.

2. Laota keskmise suurusega ahjuvormi põhjale kolmandik suvikõrvitsasegust. Sellele määri veerand tomatikastet ning laota peale kiht lasagneplaate. Korda nii, et saaksid kaks kihti lasagneplaate. Pealmise kihi peale laota ülejäänud suvikõrvitsasegu ning alles jäänud (ehk siis pool) tomatikastmest.

Riputa peale ülejäänud Parmesani juust.

3. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit, kuni roog on läbi küpsenud ja juust kuldkollane.

Lase enne serveerimist veidi jahtuda - siis on lasanjet kergem portsjoniteks lõigata.

Ahjupasta pepperoniga

Torm jätkub ja juba kolmandat päeva meenutab jõulukuu pigem midagi plahvatanud soo laadset kui talve võlumaad. Niisugustel perioodidel tekib mul alati isu millegi sellise järele, mis seisneb hunniku hea värske tooraine ühes potis või vormis mõnusalt tummiseks hautamises-küpsetamises - comfort food ehk lohutustoit oma ehedaimas vormis.
Niisiis vaagisin hommikul aknast välja piiludes turule veisepõskede järele minemist, ent poolde hommikusse veninud hobitöö-öö (on see üldse sõna?) järel sain maast lahi pisut liiga hilja sellise mitmetunnise ahjuroaprotseduuri tarvis. Siis aga meenus üks retsept, mille mitu nädalat tagasi Pinterestist leidsin ja mis mind kummitama jäi. Ahjupasta pepperoni vorsti ning marinara kastmega, nimelt.

Olen pasta suhtes alati ülimalt kriitiline olnud - esiteks seetõttu, et Kaasa töö itaalia restoranis ning seal degusteeritud suurepärased pastaroad on lati kõrgele, lausa väga kõrgele seadnud. Teiseks sellepärast, et minu jaoks on mõnus tekstuur ja selged maitsed iga pasta juures must have omadus. Kuna olen senimaani koduste tomati baasil kastmete osas üsna laisk olnud, ei ole purgikastmed enamasti maitselt päris sinna "seda tahaks veel!" kategooriasse küündinud (teeksin nii mõndagi Vapiano arrabiata kastme retsepti eest, näiteks).

Marinarat ei ole ma aga varem ise teinud ning võin etteruttavalt öelda, et see kukkus välja lausa suurepärane (LINK). Kastme podisemise ajal valmis ka suur potitäis pastat ja valik lisandeid, mille kasuks sel korral otsustasin. Põhimõtteliselt on juba originaalretseptiski (LINK) vihjatud, et hulka võib segada mida iganes, vastavalt oma maitse-eelistustele, rahakotile ja tõekspidamistele, ent kõrvutades potitäie pastat oma ahjuvormi suurusega, otsustasin seekord juba valvel seisva brokoli mõneks teiseks korraks jätta ning piirduda vaid minimaalsega. Varasemast olid kodus olemas mõned juba kuivetuva välimusega šampinjonid, kes mu pastaroas eksistentsile ideaalse eesmärgi leidsid.

Kuna pepperoni on meie poelettidel veel üsna harv nähtus, kasutasin Oskari viilutatud pepperonit, mille pakis olevad kaks rivi vorstiviile lõikasin pikuti pooleks ja noppisin vormi lisades üksteise küljest lahti - viilud on küllaltki õhukesed ja kokkuhoidvad. Kes armastab teravamaid elamusi, võib proovida näiteks pepperoni asendada chorizo vorstiga. Viimasel juhul tuleks olla väga ettevaatlik lisarasvainete ja õli kasutamisega, sest chorizost tuleb seda omajagu.

Pastasordi osas ei ole muid piiranguid kui minu soovitus kasutada pigem väiksemate osistega varianti - täna valisin minipenned, aga sarvekesed, fusillid, teokarbid jms sobivad ka kenasti.

Tegelikult on selle ahjupasta valmistamine kiire ja lihtne - koostisained suures potis omavahel segada, laotada suurde ahjuvormi, valada välja klaas head valget veini ning oodata, kuni juust pasta pinnal kauni kuldse tooni võtab.

Olgem ausad, tormisel sügistalvisel pühapäeval, kui selja taga 14-tunnine tööpäev ning parim koht maailmas tundub olevat suurel diivanil mõne hea seriaali seltsis, on üks korralik ahjupasta just see, mida naised vajavad (aga pakkuge viisakusest ka ülejäänud pererahvale, ootamatutele külalistele ja naabritädile, sest antud kogusest saab oma kuus inimest kõhu täis).

Ahjupasta pepperoniga

4-6 portsjonit

500 gr pastat

1 sl oliiviõli

1 väiksem sibul, peeneks hakitud

0,5 tl punet e. oreganot

4 küüslauguküünt, peeneks hakitud*

500 ml marinara kastet

1 purk purustatud tomateid

250 gr mozzarella juustu, jämedalt riivitud

1 pakk (80 gr) viilutatud pepperoni vorsti 

parmesani juustu, riivitud

soovi korral peotäis värsket basiilikut

*Kui kasutad seda isetehtud marinara kastet, jäta küüslauk ära - seda on kastmeski piisavalt.

Kuumuta ahi 190'C kraadini. Keeda pastat vähese soolaga maitsestatud vees, kuni see on poolpehme (al dente, u 7 minutit olenevalt pastasordist).

Kuumuta pannil oliiviõli ning prae selles küüslauku, kuni see on klaasjas ja mõnusalt aromaatne. Lisa sibul ja oregano (kui kasutad pastas seeni, lisa siinkohal ka need) ning prae segades veel minutike, tõsta siis kõrvale.

Kurna pasta ja vala tagasi potti (või avasta, nagu mina, et pott jääb segamiseks liiga väike ning kummuta pasta hoopis suurde kaussi). Sega hulka sibula-küüslaugu segu, marinara kaste, purustatud tomatid, mozzarella, pepperonid ja basiilik. Vala pasta suuremasse ahjuvormi, riputa peale riivitud parmesani juustu ning küpseta ahjus 20 minutit või kuni juust on sulanud ja kuldkollane.