Peedirisotto kitsejuustuga

Kusagil blogi alguses ütlesin ma midagi sellist, et püüdsin kord olla taimetoitlane ja et see kukkus minu jaoks suisa jubedalt välja. See on endiselt tõsi.

Siinkohal pean aga lisama, et hoolimata minu keha tõrksusest pikemaajalise lihast loobumise suhtes tuleb ette perioode, kus organism hakkab teatud asjade kuhjumisest märku andma. Ilmselt on kõik tundnud, kuidas peale pikemat valge jahuga patustamise perioodi muutub olemine kuidagi pundunuks ja vastikuks ning varem nii isuäratavana tundunud pitsast ei taha enam ampsugi võtta.Või siis küsib keha liitrite kaupa vett pärast pubis soolaste snäkkidega liialdamist, või muutub suhkur peale sünnipäevaks saadud kommide sisse ahmimist kuidagi talumatuks.

Need on kohad, kus tuleks oma keha rahulikult kuulata ning hoolimata oma toitumisalastest tõekspidamistest anda talle seda, mida ta parasjagu soovib, leian ma.

Enamikele naistele näiteks on ilmselt tuttav "see aeg kuus" (või noh, pigem "sellele ajale" eelnev aeg kuus), kui rämpstoit maitseb kohe eriti hea ja tunne on, nagu võiks kõigiks kolmeks põhisöögikorraks tarbida hamburgereid ja nende vahele juustupalle näksida. Ajal, mil keha niigi üleliigsest veest lahti lasta ei taha, annab soolase ja rasvasega liialdamine tulemuseks paar tõsiselt vastikut veekaalu ülekilo ja tunde, nagu kõnniksid ringi Jabba the Hut'i kostüümi aheldatuna - jube rõve, võin öelda neile, kellele see nähtus miskipärast võõras on.

Ühtlasi on "see aeg" ka aeg, mil keha hakkab välja mõtlema igasuguseid huvitavaid uusi isusid ja isutusi. Rasvase ja soolase järgi küsimine on muidugi klassika. Minu oma näiteks leidis sel nädalavahetusel, et mõnda aega ei sooviks ta nüüd enam liha tarbida. Go figure, eks ole. Lihtsalt ongi selline tunne, et seletamatul kombel tunduvad praegusel hetkel taimsed komponendid niiii palju isuäratavamad kui liha ja noh, mis sa siis ikka ära teed.

Kitsejuusturisotto, näiteks.

Olen selle toidu valmistamist ikka ja jälle edasi lükanud, sest miskipärast olen olnud 100% kindel, et nii hea, kui on näiteks Rucola restorani peedi-kitsejuusturisotto, ei saa kodune ju ometigi välja tulla. Erinevate asjaolude kokkulangemisel aga olin täna oma hirmudest üle ja nii kappasin juba hommikul poe poole peedi ja kitsejuustu järele. Lisaks isutamisele oli häid põhjuseid täna just seda toitu valmistada veel mitmeid. Esiteks vihastasin poolikutest pakkidest üle ajava kuivainesahtli peale ja võtsin vastu otsuse, et sinna ei sisene midagi uut enne, kui vanad asjad on eest ära kasutatud. Tulemuseks on paar nädalat riisi-, läätse- ja pastapidu, aga so be it. Vähemalt saab korra majja, sest korras elamine tähendab korras mõtteid.

Teiseks leidsin mõned nädalad tagasi Pinteresti põhjatutest avarustest sellise intrigeeriva projekti nagu "The Ultimate Food Challenge". Eelmisel aastal üritasime nimelt paari kolleegiga täita analoogset väljakutset, "Ultimate Reading Challenge". Jõudsin sihipäraselt loetud tervelt 5 raamatut 50st ning siis juhtus elu. Väga piinlik hetk eluaegse raamatukoi jaoks, aga praeguses korteris ei ole miskipärast lihtsalt seda õiget lugemisatmosfääri ja seega nihkub too väljakutse kusagile sinna oma majja kolimise aega, mil lamamistool verandale päikese kätte või tugitool kamina ette vedada ja raamatusse sukelduda.

Igatahes, olin piisavalt mõtlematu, et kokkamisväljakutset õhinal ka paari köögilembesema kolleegiga jagada ning nii ma nüüd selle võrgus olen. Esmapilgul tundus asi mulle väga lihtne - 3/4 nimekirjast olen teinud viimase aasta jooksul ning kaugemale tagasi mõeldes jääb alles umbes 5 punkti, mida ma iial teinud pole (lahtise vahukoore nädalateks ära unustamine ilmselt ei lähe sihipärase fermenteerimisena kirja). Ettevõtmise aususe nimel otsustasime kõik aga nullist pihta hakata ning kõnealuse risottoga saabki ringi ümber üks esmapilgul ebamugavamaid väljakutseid pakkuv punkt - 4. Go meatless for Monday for a month. USAs on mõiste "lihavaba esmaspäev" paljude jaoks täitsa reaalne ettevõtmine, minu elus aga mitte. Vähemalt siiani mitte.

Tegelikult olen analoogset risottot ka kord varem valmistanud, ent tookord kasutasin enda mäletamist mööda toorest peeti ning jätsin lisamata kitsejuustu. Kaasa ütles tookord, et lisandina mingile kalatoidule oleks roog olnud "üsna okei", ent iseseisvalt jäi igavaks. Kasutasin vist retsepti raamatust "Toidud ainult taimedest" - mu õe esimene veganpiibel -, millele ka seekord pilgu viskasin, aga otsustasin lõpuks nii palju muudatusi sisse viia, et retsept muutus tundmatuseni.

Pean ütlema, et olen tulemusega päris rahul. Kitsejuustu maitse on selles õrn ja kreemjas, sest kasutatud on toorjuustu. Kellele meeldib vängem maitse ja tükilisem tekstuur, võib kasutada kõvemat juustu ning toorest peeti. Ma oleksin seekord olnud meeleldi lausa nii laisk, et lihtsalt keedetud peedi asemel juba poest riivitud keedupeediga väljunud, ent paraku selgus katse-eksitus meetodil, et Rimis ei leidnud ühtki riivitud keedupeedi pakki, mis ei oleks lekkinud. Niisiis vinnasin roosat ollust tilkuvate sõrmedega paar peeti korvi ja võitlesin kiusatusega kiivide või lastesokkide sisse näpud puhtaks hõõruda. Sellega mu jaht ülima mugavuse järele selleks korraks lõppes.

Peedirisotto kitsejuustu ja spinatiga

Kuuele

2 väikest sibulat, hakitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 sl võid

400 gr risottoriisi

250 ml kuiva valget veini

1,5 l köögiviljapuljongit

2 väiksemat keedupeeti, riivitud

150 gr kitsepiimast toorjuustu

peotäis spinatilehti

serveerimiseks riivitud Parmesani juustu

1. Prae sibul ja küüslauk potis või suuremas kastrulis või sees kuldseks ja aromaatseks. Valmista teises potis köögiviljapuljong (tavaliste kuubikutega on vee ja puljongi suhe 3 kuubikut 1,5 l veele).

2. Lisa sibulale risottoriis ning prae paar minutit. Vala juurde valge vein ning kuumuta aeg-ajalt segades, kuni vein on aurustunud.

3. Hakka riisile vähehaaval lisama puljongit, kuumutades ja regulaarselt segades (põhja poolt pealepoole, et alumised kihid kõrbema ei läheks). Kui puljong on imendunud ja segu üsna paks, lisa järgmine puljongiports. 

4. Umbes 40 minuti pärast peaks riis olema pehme ja kleepuv. Lisa riivitud peet ja sega korralikult. Lisa kitsejuust ja sega, kuni juust on sulanud.

5. Võta pott tulelt ning sega hulka spinat. Serveeri kohe sooja ciabatta ning Parmesani juustuga.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

Iga kokandushuviline ilmselt teab, et köögis on olemas kaht sorti päevi. Ühed on need, mil kõik tuleb lihtsalt oivaliselt välja - pasta ei kleepu, kringel ei jää seest tooreks, kuum õli ei eemalda pooli su kulmukarvu, kõik kotis olevad sinikarbid on söögikõlbulikud ning creme anglaise ei moondu millisekundiga munapudruks.

Ja siis on sellised päevad, nagu minu laupäev, mil tegin väga halva otsuse proovida arancinisid friteerimise asemel ahjus küpsetada just selleks õhtuks, mil saabusid külalised. Vähe sellest, et ahjust väljusid rõvedad maitsetud riivsaiast pesapallid - untsu läks ka muidu täiesti lollikindel tursamaksasalat. Tuleb välja, et kvaliteedi erinevus konservide vahel on üüratu ning seetõttu soovitan soojalt Viru Ranna omast mitte proovida söödavat saadust välja võluda. Tulemuseks on õline kollakas mass, mis ei maitse õigesti isegi peale ohjeldamatut kogust sibulat ja tilli.

Ah jaa, ja kas ma kõrbenud küüslaukudega marinara kastet juba mainisin? Katastroof, ühesõnaga.

Eile seisin seega silmitsi hunniku kasutamata jäänud risottoriisi, poole paki vahukoore, pudeli põhja ununenud valge veini ja karbitäie käest ära minna ähvardavate seentega. Kuna millegi uuega katsetamise tuju oli selleks nädalavahetuseks läinud, otsustasin kokku segada ühe alati õnnestuva toidu, mida tehnilises mõttes untsu keerata on päris keeruline. Selleks on risotto.

Üle kõige maitseb mulle seenerisotto, milles on kasutatud lausa kolmekordset seenemaitseannust, ent kuna kuivatatud puravikud olid just otsa saanud, tuli seekord leppida vaid kahega - seenepuljongi ja seente endiga, Minu elu parim seenerisotto, muide, on pärit Ülemiste Citys asuvast Dvigateli lõunarestoranist. Ma ei tee nalja - iga kord, kui see võlusõna päevamenüüsse ilmub, unustab seltskond kolleege igasuguse kaasa võetud toidu (ja kaloraažipiirangu) ning tormab lõõtsutades kohale. Kreemine amps taevast termokarbis, ma ütlen.

Risotto on, nagu ka näiteks pasta ja vormiroad, ideaalne igasuguste külmkapijääkide realiseerimiseks. Näiteks tuli meiega poest koju kaks suurt karpi spinatit, sest olles jõulukingipaanikas ostukeskuses neelanud alla umbes neli eurot maksva toormahla ning leidnud selle täieliku maagia olevat, me lihtsalt pidime seda ka kodus järele tegema. Nii umbes kahe liitri jagu. Paar peotäit suutsin ka tahke toidu tarvis säästa.

Tulemuseks oli täielik vastand arancinitragöödiale ehk suur potitäis vägagi söödavat itaalia toitu.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

6 portsjonit

4 sl võid

1 sibul, hakitud

300 gr risottoriisi

1 klaas valget veini

1 liiter seenepuljongit

100 ml vahukoort

1 karp (400 gr) šampinjone, viilutatud

2 kanafileed, tükeldatud

50 gr Parmesani juustu, riivitud

paar peotäit spinatilehti

soola, pipart, Itaalia ürdisegu

1. Sulata 2 sl võid suures non-stick kattega potis. Prae sibulaid paar minutit, kuni need on pehmed ja klaasjad. Lisa risottoriis ning prae paar minutit.

2. Lisa riisile valge vein. Kuumuta pidevalt segades, kuni vein on aurustunud. Seejärel hakka u klaashaaval lisama puljongit. Lase aeg-ajalt segades haududa ning lisa vedelikku iga kord, kui näed, et see on imendunud.

3. Samal ajal sulata pannil ülejäänud 2 sl võid ning prae selles šampinjone 3-4 minutit. Maitsesta õrnalt soolaga. Tõsta kõrvale (jäta seentest tekkiv vedelik kindlasti alles!)

4. Prae kanafilee tükid vähese õliga poolküpseks.

5. Kui riis on peaaegu pehme, sega hulka vahukoor, seejärel kana ning seened. Lisa juust, maitsesta vastavalt soovile ning sega viimasena hulka spinatilehed. Serveeri kohe ning võta järgmiseks päevaks töölegi lõunasöögiks kaasa.