Peedirisotto kitsejuustuga

Kusagil blogi alguses ütlesin ma midagi sellist, et püüdsin kord olla taimetoitlane ja et see kukkus minu jaoks suisa jubedalt välja. See on endiselt tõsi.

Siinkohal pean aga lisama, et hoolimata minu keha tõrksusest pikemaajalise lihast loobumise suhtes tuleb ette perioode, kus organism hakkab teatud asjade kuhjumisest märku andma. Ilmselt on kõik tundnud, kuidas peale pikemat valge jahuga patustamise perioodi muutub olemine kuidagi pundunuks ja vastikuks ning varem nii isuäratavana tundunud pitsast ei taha enam ampsugi võtta.Või siis küsib keha liitrite kaupa vett pärast pubis soolaste snäkkidega liialdamist, või muutub suhkur peale sünnipäevaks saadud kommide sisse ahmimist kuidagi talumatuks.

Need on kohad, kus tuleks oma keha rahulikult kuulata ning hoolimata oma toitumisalastest tõekspidamistest anda talle seda, mida ta parasjagu soovib, leian ma.

Enamikele naistele näiteks on ilmselt tuttav "see aeg kuus" (või noh, pigem "sellele ajale" eelnev aeg kuus), kui rämpstoit maitseb kohe eriti hea ja tunne on, nagu võiks kõigiks kolmeks põhisöögikorraks tarbida hamburgereid ja nende vahele juustupalle näksida. Ajal, mil keha niigi üleliigsest veest lahti lasta ei taha, annab soolase ja rasvasega liialdamine tulemuseks paar tõsiselt vastikut veekaalu ülekilo ja tunde, nagu kõnniksid ringi Jabba the Hut'i kostüümi aheldatuna - jube rõve, võin öelda neile, kellele see nähtus miskipärast võõras on.

Ühtlasi on "see aeg" ka aeg, mil keha hakkab välja mõtlema igasuguseid huvitavaid uusi isusid ja isutusi. Rasvase ja soolase järgi küsimine on muidugi klassika. Minu oma näiteks leidis sel nädalavahetusel, et mõnda aega ei sooviks ta nüüd enam liha tarbida. Go figure, eks ole. Lihtsalt ongi selline tunne, et seletamatul kombel tunduvad praegusel hetkel taimsed komponendid niiii palju isuäratavamad kui liha ja noh, mis sa siis ikka ära teed.

Kitsejuusturisotto, näiteks.

Olen selle toidu valmistamist ikka ja jälle edasi lükanud, sest miskipärast olen olnud 100% kindel, et nii hea, kui on näiteks Rucola restorani peedi-kitsejuusturisotto, ei saa kodune ju ometigi välja tulla. Erinevate asjaolude kokkulangemisel aga olin täna oma hirmudest üle ja nii kappasin juba hommikul poe poole peedi ja kitsejuustu järele. Lisaks isutamisele oli häid põhjuseid täna just seda toitu valmistada veel mitmeid. Esiteks vihastasin poolikutest pakkidest üle ajava kuivainesahtli peale ja võtsin vastu otsuse, et sinna ei sisene midagi uut enne, kui vanad asjad on eest ära kasutatud. Tulemuseks on paar nädalat riisi-, läätse- ja pastapidu, aga so be it. Vähemalt saab korra majja, sest korras elamine tähendab korras mõtteid.

Teiseks leidsin mõned nädalad tagasi Pinteresti põhjatutest avarustest sellise intrigeeriva projekti nagu "The Ultimate Food Challenge". Eelmisel aastal üritasime nimelt paari kolleegiga täita analoogset väljakutset, "Ultimate Reading Challenge". Jõudsin sihipäraselt loetud tervelt 5 raamatut 50st ning siis juhtus elu. Väga piinlik hetk eluaegse raamatukoi jaoks, aga praeguses korteris ei ole miskipärast lihtsalt seda õiget lugemisatmosfääri ja seega nihkub too väljakutse kusagile sinna oma majja kolimise aega, mil lamamistool verandale päikese kätte või tugitool kamina ette vedada ja raamatusse sukelduda.

Igatahes, olin piisavalt mõtlematu, et kokkamisväljakutset õhinal ka paari köögilembesema kolleegiga jagada ning nii ma nüüd selle võrgus olen. Esmapilgul tundus asi mulle väga lihtne - 3/4 nimekirjast olen teinud viimase aasta jooksul ning kaugemale tagasi mõeldes jääb alles umbes 5 punkti, mida ma iial teinud pole (lahtise vahukoore nädalateks ära unustamine ilmselt ei lähe sihipärase fermenteerimisena kirja). Ettevõtmise aususe nimel otsustasime kõik aga nullist pihta hakata ning kõnealuse risottoga saabki ringi ümber üks esmapilgul ebamugavamaid väljakutseid pakkuv punkt - 4. Go meatless for Monday for a month. USAs on mõiste "lihavaba esmaspäev" paljude jaoks täitsa reaalne ettevõtmine, minu elus aga mitte. Vähemalt siiani mitte.

Tegelikult olen analoogset risottot ka kord varem valmistanud, ent tookord kasutasin enda mäletamist mööda toorest peeti ning jätsin lisamata kitsejuustu. Kaasa ütles tookord, et lisandina mingile kalatoidule oleks roog olnud "üsna okei", ent iseseisvalt jäi igavaks. Kasutasin vist retsepti raamatust "Toidud ainult taimedest" - mu õe esimene veganpiibel -, millele ka seekord pilgu viskasin, aga otsustasin lõpuks nii palju muudatusi sisse viia, et retsept muutus tundmatuseni.

Pean ütlema, et olen tulemusega päris rahul. Kitsejuustu maitse on selles õrn ja kreemjas, sest kasutatud on toorjuustu. Kellele meeldib vängem maitse ja tükilisem tekstuur, võib kasutada kõvemat juustu ning toorest peeti. Ma oleksin seekord olnud meeleldi lausa nii laisk, et lihtsalt keedetud peedi asemel juba poest riivitud keedupeediga väljunud, ent paraku selgus katse-eksitus meetodil, et Rimis ei leidnud ühtki riivitud keedupeedi pakki, mis ei oleks lekkinud. Niisiis vinnasin roosat ollust tilkuvate sõrmedega paar peeti korvi ja võitlesin kiusatusega kiivide või lastesokkide sisse näpud puhtaks hõõruda. Sellega mu jaht ülima mugavuse järele selleks korraks lõppes.

Peedirisotto kitsejuustu ja spinatiga

Kuuele

2 väikest sibulat, hakitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 sl võid

400 gr risottoriisi

250 ml kuiva valget veini

1,5 l köögiviljapuljongit

2 väiksemat keedupeeti, riivitud

150 gr kitsepiimast toorjuustu

peotäis spinatilehti

serveerimiseks riivitud Parmesani juustu

1. Prae sibul ja küüslauk potis või suuremas kastrulis või sees kuldseks ja aromaatseks. Valmista teises potis köögiviljapuljong (tavaliste kuubikutega on vee ja puljongi suhe 3 kuubikut 1,5 l veele).

2. Lisa sibulale risottoriis ning prae paar minutit. Vala juurde valge vein ning kuumuta aeg-ajalt segades, kuni vein on aurustunud.

3. Hakka riisile vähehaaval lisama puljongit, kuumutades ja regulaarselt segades (põhja poolt pealepoole, et alumised kihid kõrbema ei läheks). Kui puljong on imendunud ja segu üsna paks, lisa järgmine puljongiports. 

4. Umbes 40 minuti pärast peaks riis olema pehme ja kleepuv. Lisa riivitud peet ja sega korralikult. Lisa kitsejuust ja sega, kuni juust on sulanud.

5. Võta pott tulelt ning sega hulka spinat. Serveeri kohe sooja ciabatta ning Parmesani juustuga.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

Ükskord proovisin ma taimetoitlaseks hakata. See oli hirmus.

Mina olen üks neist inimestest, kes on sündinud omnivoor (või pigem lausa om-nom-nomnivoor) ja kelle keha lihtsalt ei tunnista lihavaba dieeti. Kui väga ma ka ei üritanud piimatoodete, muna, oaliste ja õlidega oma tavapärast toitainete tasakaalu säilitada, tundsin end paari kuu pärast nii väsinu ja tühjaks pigistatuna, et lõpetasin oma eksperimendi. Paar aastat peale seda lõpetas mu noorem õde esmalt liha, seejärel muna ning lõpuks kõigi loomsete saaduste tarbimise ning on nüüdseks oma 4 aastat olnud rõõsa ja rõõmus vegan. Kaldun arvama, et lisaks füsioloogilistele erisustele meie vahel muudab õe jaoks loomsest toidust loobumise lihtsamaks Austraalia päike ja värskete puu- ja juurviljade lõputu kättesaadavus...

Hoolimata sellest, et peale lugematuid eksperimente erinevate toitumiste ning toidugruppidest loobumistega lubasin endale, et ei hakka ilma arstliku ettekirjutuseta enam kunagi midagi oma menüüst pikas perspektiivis välistama, on mulgi omad "millegivabad" lemmikud. Aastaid tagasi oli Hesburgeri menüüs näiteks falafel burger, mis oli mu vaieldamatu lemmik, aga ilmselt ei kuulu kikerherned eestlaste top 10 pohmellitoitude nimekirja ja praeguseks on see taevalik burger müügist maha võetud.

Käisin ülikooli ajal mõned korrad Saksamaal rahvusvahelistel noorteseminaridel, mis toimusid kunagises internaatkoolis ja mille mõisaköögi mastaapi pliidi ees askeldas juba kümneid aastaid kokk, keda ei pannud kulme kergitama mitte ükski tuntud ja tundmatu dieet. Laktoosivaba, gluteenivaba, munavaba, vegan, ovo-lakto-vegetariaan, koššer, halal... Pannes ühte majja kokku sadakond erinevatest kultuuridest ühiskonna- ja ökoloogiateadlikku noort, saad nendega kaasa ka nende uskumatult kummalised toidu-, muusika- ja riietumistavad. Pidžaamas britid hommikusöögilauas ja nende õõvastav marmite on vist igaveseks mällu sööbinud. Oh, soojad mälestused!

Igatahes, nendelt seminaridelt mäletan üht üle mõistuse maitsvat lasagnet, mida mitu korda lõhkemiseni sõin ning vist alles viimasel külastusel teada sain, et see ei sisaldanud grammigi liha. Olin selleks ajaks klassikalise lasagne meistriklassi juba enam-vähem omandanud, aga ei kujutanud ettegi, et miski, mis on ilmselt vegan ja kõige muu mõeldava vaba, võib nii hästi maitseda. Leides ühel suvepäeval aasta või paar tagasi Nami-Namist suvikõrvitsalasagne, teatasin Kaasale, et vot, seda ma nüüd tahan ja teen.

Kaasa oli idee suhtes skeptiline - ricottat ta ei söö, suvikõrvitsat ei armasta ja juustu jätab pigem lisamata. Seega on ju igati loogiline, et ricotta juustuga suvikõrvitsalasagnest on saanud üks meie ühiseid lemmikuid, eks ole? Muidugi on.

Kui mu õeraas oma samuti taimetoitlasest abikaasaga mu sünnipäeva paiku külas käis, serveerisin neile just seda rooga ning see sai ülimalt kiitva kriitika osaliseks. Tõsi, nad olid Eestis viibimise ajaks toitumises mõningaid mööndusi teinud ning vanaemal õnnestus õemehele sisse sööta isegi sülti ning oma koduseid kotlette ("huvitav, aga kordamisele mitte minev kogemus", iseloomustas eksootilise taustaga õemees vanaema sealihatoitude kullafondi). Seetõttu ei pidanud ma ricottat tofuga asendama, ent olen kindel, et lasagne töötaks ka sellisel juhul kenasti.

Originaalretsepti on pisut muudetud koostisainete koguse ja vahekorra osas. Kuna ma esiteks ei salli mingeid poolikuid pakkide lõppe oma külmikus, mis lõpuks ikkagi prügikasti rändavad, on ricotta kogust suurendatud nii, et kaks kaubanduses enim liikuvat pakki kenasti ära saaks kasutatud. Teiseks suurendasin pisut täidisesse lisatava juustu kogust, sest lisaks maitsele meeldib mulle, kuidas juust kastme tihedamaks seob ja hiljem serveerides lasagne kena vormi hoiab. Juustusortidega võib vabalt oma äranägemist mööda mängida - minu lemmikud on parmesan ja mozzarella, kas eraldi või üheskoos, vahet ei ole. Pole olemas niisugust asja nagu liiga palju juustu.

Suvikõrvitsalasagne on täna kuidagi mõnus vaheldus rasketele pühadetoitudele ning keerulisele gurmeele. Eriti tervislik versioon valmiks kasutades täisteralasagneplaate, ent kuna kodus oli poolik karp harilikke olemas, tegin täna möönduse. Kui läbi ekraani ka lõhna võiks edasi anda, siis leviks teieni praegu ülim juustu, küüslaugu ja tomatikastme arooom, mida on lisaks meie korterile täis ka terve trepikoda. Ega ma kade ole.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

6 portjsjonit

2 sl oliiviõli

2 suuremat suvikõrvitsat, jämedalt riivitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 tl tšillipulbrit või tšillihelbeid

400 gr ricotta juustu

peotäis värsket basiilikut, hakitud

100 gr Parmesani juustu, peenelt riivitud

450 gr Itaalia ürtidega tomatikastet

6 lasagneplaati

soola ja musta pipart

1. Kuumuta suurel pannil oliiviõli. Lisa jämedalt riivitud suvikõrvits, hakitud küüslauk ning tšillihelbed, maitsesta soolaga. Prae aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel kuni suvikõrvits pehmeneb. Võta pann tulelt, sega hulka hakitud basiilik, pool riivitud parmesanist ning ricotta. Maitsesta soola ja pipraga.

2. Laota keskmise suurusega ahjuvormi põhjale kolmandik suvikõrvitsasegust. Sellele määri veerand tomatikastet ning laota peale kiht lasagneplaate. Korda nii, et saaksid kaks kihti lasagneplaate. Pealmise kihi peale laota ülejäänud suvikõrvitsasegu ning alles jäänud (ehk siis pool) tomatikastmest.

Riputa peale ülejäänud Parmesani juust.

3. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit, kuni roog on läbi küpsenud ja juust kuldkollane.

Lase enne serveerimist veidi jahtuda - siis on lasanjet kergem portsjoniteks lõigata.