Osso Buco a la My Kitchen Rules

Paar aastat tagasi jäin ma poole silmaga vaatama üht kokandussaadet, kus mingid inimesed kutsusid teised inimesed oma koju sööma ja said oma soorituse eest punkte või midagi sellist. Kaht esimest osa vaatasin poole silmaga, järgmisi suurema huviga, edasi juba üpris innustunult ning järgmised hooajad põhimõtteliselt neelasin korraga alla.

See sari oli austraallaste My Kitchen Rules (Sony Entertainment kanalilt jookseb hetkel ca kaheksandat korda üle-eelmine hooaeg nime all Minu köök on parim). Kes veel näinud ei ole, soovitan soojalt - soojem ja õpetlikum kui Masterchef ning kõvasti põnevam kui kuulsate kokkade soolosooritused.

Ma ei ole ilmselt ühestki teisest kanalist omandanud nii palju tehnilisi nippe ja oskusi toiduvalmistamiseks kui MKR'ist. Esialgu tundusid kõik kasutatavad retseptid tohutult keerukad, kättesaamatute koostisainetega (olgem ausad, Austraalia mereannivalikule pole meie kalapoodidel suurt midagi vastu panna) või kummaliste maitsekombinatsioonidega, ent ajapikku on minus tekkinud veendumus, et kui tavalised inimesed oma koduköögis nende kaunite toitudega valmis saavad, peaksin ju ka mina saama, eks ole? Eeldusel muidugi, et toiduteo jaoks ei ole vaja jäätisemasinat, pressure cooker'it, pastamasinat või muid modernseid seadmeid, mida Kaasa mul väiksesse kööki kord aastas kasutamiseks soetada ei luba...

Igatahes, aastake tagasi tuli mul meeletu karri isu ning meenus, kuidas kaks aasia juurtega tüdrukut MKR'i kuuendas hooajas selle kanakarri eest kiitusega üle valati. Kuna ma eelistan ka ise karripasta nullist valmistada, tundus see retsept huvitav ja nii ta käiku läks. Väikeseks pettumuseks ei olnud see just suurepärane, aga oli selline keskmiselt maitsev ja kurta polnud põhjust. Mingi maitse tükkis kuidagi liialt esile, aga enam ei mäleta, mis see oli.

Küll aga oli suurepärane see võrratu kihiline šokolaadikook, mille panid kokku kaks meesterahvast, kes enda sõnul magustoitude valdkonnas üldsegi tugevad ei olnud. Minu õnneks valmistasin selle koogi ühele soolaleivapeole, kus külalised olid rõõmuga nõus koogi kulud ära jagama, sest arvestades, et enamik koostisained tuleb poest tuua, st ei ole eelnevalt kodus olemas, tuli kogu tordi maksumus kusagile 30 EUR kanti. Maitselt on ta aga selline magus ja toitev, nii et ühe koogiga võib ära toita päris suure seltskonna - teist tükki ei soovinud keegi niipea ette tõsta, mis sest, et kook maitses võrratult.

Jaanuarikuus tuli välja My Kitchen Rules uus, seitsmes hooaeg, mida oleme Kaasaga ühistel vabadel õhtutel nii religioosselt vahtinud, et näeme juba koos unes mingeid taignaid, lihasid ja panne. Miskipärast on aga juba esimestesse kodurestoranivoorudesse sattunud nii rohkelt nii isuäratavaid roogasid, et katsetusi väikeses köögis peaks jaguma vähemalt paariks kuuks. Või on ehk asi selles, et kui tühja kõhuga poodi minna ei tohi, ei peaks selles seisus ka kokandussaateid vahtima?

Näiteks serveerisid kaks italianot imelise väljanägemisega vorstipastat (jah, eelroaks!), osso buco't risotto alla milanese'ga ja täiesti taevaliku välimusega ricottakooki - menüü, mis läks koheselt tegevuskava esiotsa ning nii kappasingi laupäeval Nõmme turule värskeid veisekoote otsima. Leidsin ka. Pühapäev oli seega sisustatud.

Olen talviti veendunud ahjuroogade ja hautamise austaja ning kuna polnud päris ammu veiselihast midagi asjalikku teinud, tundus osso bucco ehk ahjus tomatises kastmes aeglaselt küpsetatud veisekoodid vägagi paeluv. Iseenesest ei ole selles roas midagi keerulist ega kulukat, tegemist on itaallaste tüüpilise pühapäevase perelõunaga. Tuleb vaid koodid pannil pruunistada, valada ahjupannile, valmistada kaste ning kõik see koos ahju madalale temperatuurile aeglaselt küpsema seada. Mulle oli kõrgem jõud aga otsustanud lisada paar eriülesannet - näiteks avastasin purustatud tomatite purki avades selle seest konserveeritud kidney oad. Appi tuli maja kõrval asuv Grossi pood, mille müüjad enam isegi ei üllatu, kui ma pidžaamapükstes ja talvejopes sisse torman, haaran kaks porgandit või paki jahu ning siis rahulolevalt minema marsin. Millal ma ometi õpin kaua säilivaid asju koju valmis varuma... 

Kastmeks olid niisiis vajalikult komponendid varutud. Erandkorras lisasin sellesse isegi selleri, mis on põhimõtteliselt see ainuke asi, mida ma EI söö - see meenutab mulle neid kordi lapsena, kui šampoon kogemata suhu sattus ja selle maitse veel mitu tundi hiljem tunda oli. Võeh. Küll aga üllatusin ma meeldivalt, kui kord Vapianos pasta bolognese't tellides öeldi, et kahjuks on seller kastmepõhjas juba sees ning seda ära jätta pole võimalik, ent valmis roog sellegipoolest täiesti võrraltult maitses. Otsustasin seekord tollele jubedale juurikale võimaluse anda, ent kuna üht vart turutädi mulle müüma ei nõustunud, tuleb nüüd vist mitu nädalat bolognese-põhiseid toite teha, et selleriülejääki mitte lihtsalt minema visata.

Niisiis, kui kogu roog on vormis ootamas kuuma ahju sisenemist, on paslik avastada, et fooliumit, millega vorm katta tuleks, on sul napilt väiksem tükk kui vormi pinnale kuluks. Siis on kohane natukene vanduda, leida üles oma sisemine McGyver ja arvestada välja asend, milles fooliumiriba kataks vähemalt suurema osa lihast. Voila.

Üllataval kombel ei olnud kahe tunni pärast, mida retsept ette andis, liha isegi veel mitte pehme, nii et tegelikkuses küpseb veis ahjus tubli kolm tundi. Seejärel tuleb liha vormist ära tõsta ning alles jääv kaste pannile valada. Kuna juurviljatükkide tõttu oli kaste üsna pudrune, surusin selle läbi jämeda sõela ning lisasin juurde luuüdi, mis selleks hetkeks kootidest kenasti välja imbub. Kuna kurnatuna jäi kaste tiba rasvane ja tihke, lisasin veidi keeva vett ning redutseerisin tasasel tulel, kuni kaste pisut paksenes. Sellel kilplaslikul tegevusel ei tohiks olla erilist loogikat, aga kummalisel kombel aitas kenasti maitset värskendada.

Juurde valmistasin lihtsa kartulipudru ja olin tulemusega väga rahul - ehkki edaspidi hautan samas kastmes pigem mingit muud lihalõiku, koodi maitse on minu jaoks veidi tummine ja magus.

Osso Buco a la My Kitchen Rules

Neljale

4 keskmist veisekooti

4 sl nisujahu

2 sl oliiviõli

1 keskmine sibul, peeneks hakitud

1 keskmine porgand, peeneks hakitud

1 sellerivars, peeneks hakitud

2 küüslauguküünt, purustatud

250 ml kuiva punast veini

400 g purk purustatud tomateid

250 ml veiselihapuljongit

1. Kuivata veisekoodid kergelt majapidamispaberiga ning kata õhukese kihi soola ja pipraga maitsestatud jahuga. Et liha kenasti pruunistuks, peaks see olema toatemperatuuril.

2. Kuumuta pool õlist suurel pliidile sobival ahjupannil. Aseta koodid väga kuumale pannile ning vähenda seejärel kuumust keskmise tasemeni. Kui liha on igalt küljelt pruunistunud, tõsta see kõrvale. 

3. Lisa ülejäänud õli pannile. Prae sibulat, sellerit, porgandit ja küüslauku aeg-ajalt segades u 10 minutit. Sega hulka vein ja hauta, kuni pool veinist on aurustunud. Lisa tomatid ning puljong. Kuumuta segu keemiseni ning tõsta seejärel vormi tagasi liha, kattes selle kastmega.

4. Kata ahjuvorm fooliumiga ning küpseta 160'C juures 2,5-3 tundi või kuni liha on väga pehme ning luude küljest lahti. 

5. Eemalda koodid vormist ja tõsta kõrvale, kattes need sooja hoidmiseks fooliumi või kaanega. Kuumuta kastet kas samas ahjupannis keskmisel kuumusel, kuni see kergelt pakseneb, või kurna läbi jämeda sõela kastmepotti ning kuumuta siis. Maitsesta. Serveeri liha ja kastet meelepärase lisandiga, traditsiooniliselt on selleks tavaline risotto või kartulipüree.

Peedirisotto kitsejuustuga

Kusagil blogi alguses ütlesin ma midagi sellist, et püüdsin kord olla taimetoitlane ja et see kukkus minu jaoks suisa jubedalt välja. See on endiselt tõsi.

Siinkohal pean aga lisama, et hoolimata minu keha tõrksusest pikemaajalise lihast loobumise suhtes tuleb ette perioode, kus organism hakkab teatud asjade kuhjumisest märku andma. Ilmselt on kõik tundnud, kuidas peale pikemat valge jahuga patustamise perioodi muutub olemine kuidagi pundunuks ja vastikuks ning varem nii isuäratavana tundunud pitsast ei taha enam ampsugi võtta.Või siis küsib keha liitrite kaupa vett pärast pubis soolaste snäkkidega liialdamist, või muutub suhkur peale sünnipäevaks saadud kommide sisse ahmimist kuidagi talumatuks.

Need on kohad, kus tuleks oma keha rahulikult kuulata ning hoolimata oma toitumisalastest tõekspidamistest anda talle seda, mida ta parasjagu soovib, leian ma.

Enamikele naistele näiteks on ilmselt tuttav "see aeg kuus" (või noh, pigem "sellele ajale" eelnev aeg kuus), kui rämpstoit maitseb kohe eriti hea ja tunne on, nagu võiks kõigiks kolmeks põhisöögikorraks tarbida hamburgereid ja nende vahele juustupalle näksida. Ajal, mil keha niigi üleliigsest veest lahti lasta ei taha, annab soolase ja rasvasega liialdamine tulemuseks paar tõsiselt vastikut veekaalu ülekilo ja tunde, nagu kõnniksid ringi Jabba the Hut'i kostüümi aheldatuna - jube rõve, võin öelda neile, kellele see nähtus miskipärast võõras on.

Ühtlasi on "see aeg" ka aeg, mil keha hakkab välja mõtlema igasuguseid huvitavaid uusi isusid ja isutusi. Rasvase ja soolase järgi küsimine on muidugi klassika. Minu oma näiteks leidis sel nädalavahetusel, et mõnda aega ei sooviks ta nüüd enam liha tarbida. Go figure, eks ole. Lihtsalt ongi selline tunne, et seletamatul kombel tunduvad praegusel hetkel taimsed komponendid niiii palju isuäratavamad kui liha ja noh, mis sa siis ikka ära teed.

Kitsejuusturisotto, näiteks.

Olen selle toidu valmistamist ikka ja jälle edasi lükanud, sest miskipärast olen olnud 100% kindel, et nii hea, kui on näiteks Rucola restorani peedi-kitsejuusturisotto, ei saa kodune ju ometigi välja tulla. Erinevate asjaolude kokkulangemisel aga olin täna oma hirmudest üle ja nii kappasin juba hommikul poe poole peedi ja kitsejuustu järele. Lisaks isutamisele oli häid põhjuseid täna just seda toitu valmistada veel mitmeid. Esiteks vihastasin poolikutest pakkidest üle ajava kuivainesahtli peale ja võtsin vastu otsuse, et sinna ei sisene midagi uut enne, kui vanad asjad on eest ära kasutatud. Tulemuseks on paar nädalat riisi-, läätse- ja pastapidu, aga so be it. Vähemalt saab korra majja, sest korras elamine tähendab korras mõtteid.

Teiseks leidsin mõned nädalad tagasi Pinteresti põhjatutest avarustest sellise intrigeeriva projekti nagu "The Ultimate Food Challenge". Eelmisel aastal üritasime nimelt paari kolleegiga täita analoogset väljakutset, "Ultimate Reading Challenge". Jõudsin sihipäraselt loetud tervelt 5 raamatut 50st ning siis juhtus elu. Väga piinlik hetk eluaegse raamatukoi jaoks, aga praeguses korteris ei ole miskipärast lihtsalt seda õiget lugemisatmosfääri ja seega nihkub too väljakutse kusagile sinna oma majja kolimise aega, mil lamamistool verandale päikese kätte või tugitool kamina ette vedada ja raamatusse sukelduda.

Igatahes, olin piisavalt mõtlematu, et kokkamisväljakutset õhinal ka paari köögilembesema kolleegiga jagada ning nii ma nüüd selle võrgus olen. Esmapilgul tundus asi mulle väga lihtne - 3/4 nimekirjast olen teinud viimase aasta jooksul ning kaugemale tagasi mõeldes jääb alles umbes 5 punkti, mida ma iial teinud pole (lahtise vahukoore nädalateks ära unustamine ilmselt ei lähe sihipärase fermenteerimisena kirja). Ettevõtmise aususe nimel otsustasime kõik aga nullist pihta hakata ning kõnealuse risottoga saabki ringi ümber üks esmapilgul ebamugavamaid väljakutseid pakkuv punkt - 4. Go meatless for Monday for a month. USAs on mõiste "lihavaba esmaspäev" paljude jaoks täitsa reaalne ettevõtmine, minu elus aga mitte. Vähemalt siiani mitte.

Tegelikult olen analoogset risottot ka kord varem valmistanud, ent tookord kasutasin enda mäletamist mööda toorest peeti ning jätsin lisamata kitsejuustu. Kaasa ütles tookord, et lisandina mingile kalatoidule oleks roog olnud "üsna okei", ent iseseisvalt jäi igavaks. Kasutasin vist retsepti raamatust "Toidud ainult taimedest" - mu õe esimene veganpiibel -, millele ka seekord pilgu viskasin, aga otsustasin lõpuks nii palju muudatusi sisse viia, et retsept muutus tundmatuseni.

Pean ütlema, et olen tulemusega päris rahul. Kitsejuustu maitse on selles õrn ja kreemjas, sest kasutatud on toorjuustu. Kellele meeldib vängem maitse ja tükilisem tekstuur, võib kasutada kõvemat juustu ning toorest peeti. Ma oleksin seekord olnud meeleldi lausa nii laisk, et lihtsalt keedetud peedi asemel juba poest riivitud keedupeediga väljunud, ent paraku selgus katse-eksitus meetodil, et Rimis ei leidnud ühtki riivitud keedupeedi pakki, mis ei oleks lekkinud. Niisiis vinnasin roosat ollust tilkuvate sõrmedega paar peeti korvi ja võitlesin kiusatusega kiivide või lastesokkide sisse näpud puhtaks hõõruda. Sellega mu jaht ülima mugavuse järele selleks korraks lõppes.

Peedirisotto kitsejuustu ja spinatiga

Kuuele

2 väikest sibulat, hakitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 sl võid

400 gr risottoriisi

250 ml kuiva valget veini

1,5 l köögiviljapuljongit

2 väiksemat keedupeeti, riivitud

150 gr kitsepiimast toorjuustu

peotäis spinatilehti

serveerimiseks riivitud Parmesani juustu

1. Prae sibul ja küüslauk potis või suuremas kastrulis või sees kuldseks ja aromaatseks. Valmista teises potis köögiviljapuljong (tavaliste kuubikutega on vee ja puljongi suhe 3 kuubikut 1,5 l veele).

2. Lisa sibulale risottoriis ning prae paar minutit. Vala juurde valge vein ning kuumuta aeg-ajalt segades, kuni vein on aurustunud.

3. Hakka riisile vähehaaval lisama puljongit, kuumutades ja regulaarselt segades (põhja poolt pealepoole, et alumised kihid kõrbema ei läheks). Kui puljong on imendunud ja segu üsna paks, lisa järgmine puljongiports. 

4. Umbes 40 minuti pärast peaks riis olema pehme ja kleepuv. Lisa riivitud peet ja sega korralikult. Lisa kitsejuust ja sega, kuni juust on sulanud.

5. Võta pott tulelt ning sega hulka spinat. Serveeri kohe sooja ciabatta ning Parmesani juustuga.

Tomatine pastasupp spinatiga

Kui ma seda blogi alustasin, seadsin eesmärgiks ausalt kajastada mistahes tulemusi, nii ülivõrdes maitsvaid, "meh" kui ka "ei iial enam!" toiduelamusi. Ehkki mul on hea meel, et mul ei olnud aega pildistada üles nende võigaste arancinide saamislugu, sain nädalavahetusel hakkama just seda tüüpi katsetusega, mis ilmselt enam kordamisele ei lähe. 

Tahtsime Kaasaga nimelt peale tohutut pühadeaegset söömismaratoni mingisugust head suppi ning valituks osutus tomatisupp pasta ja spinatiga blogist, millest muidu olen nii mõndagi head leidnud (LINK). Mingil kummalisel kombel on kokaraamatu kaante vahelt leitud retseptidest ebaõnnestunud vaid murdosa katsetusi, näiteks eriti jubedate maitsekombinatsioonidega kanatajine raamatust "80 toiduga ümber maailma" (raamatut ise ei laida, sest sealt on pärit ka üks mu lemmikpüreesuppe), ent kahtlaseimad "elamused" olen keetnud-küpsetanud just blogidest leitud retseptide põhjal. Kuna blogijad ise on need üles pildistanud, siis tahaksin ka loota, et nad on vähemalt lusikatäie oma loomingust ka ise maitsnud, või ei? "Hmm, see on üks imelik potitäis toitu, ent pole muret, pildid on ju võrratud!"

Küüslauk - olemas. Tomat - olemas. Ürdid - olemas. Kvaliteetne köögiviljapuljong - olemas. Mis siin maitses veel valesti võiks minna?

Happesus. See oligi algretseptis valesti. Inimeste maitseaistingud on küll erinevad, aga boy oh boy, see happesus oli midagi erakordset. Ette rutates olgu öeldud, et peale puljongi ning teiste komponentide lisamist ei paranenud maitse kuigivõrd. Puljongiga ei julenud viimase hetkeni liialdada ka, sest uudishimu, millise võrratu lõpptulemuse blogija siit välja võlus, käskis retseptile võimaluse anda.

Nii siis selguski, et esialgsel kujul oli see potitäis pigem nagu ohtra kastmega pasta kui supp. Kuna ma põhimõtteliselt ei kasuta toiduaineid, milles sisaldub liha või juust ning mis sellest hoolimata tavalisel poeriiulil aastaid vastu peavad, loobusin tortellinidest ning asendasin need tavaliste teokarbimakaronidega. Isegi nende puhul oli aga algretseptis kogus korralikult paigast, nii et jahtudes nägi roog välja nagu paks supipõhi. 

Jaah, ma tean, et see spinat on siin petukaup, aga unustatud beebispinat meenus alles ülerahvastatud kassas (päriselt ka, kas kõik tallinlased veetsid möödunud pühad kaubanduskeskustes?), nii et tuli kasutada sügavkülmas alati leiduvat alternatiivi.

Väga ohtra baguette toel sai see hapu kõhutäis nahka pistetud ning järgmisel päeval vaatasin natukene nõutu näoga toooohutut kogust supipõhjaks tahenenud pastaasjandus - ja panin loomingumootori tööle. Võtsin alles jäänud toidust poole, lisasin sellele umbes pool liitrit köögiviljapuljongit ning teelusikatäie pruuni suhkrut ja kuumutasin keemiseni.

Arvake ära, mis välja kukkus?

Täiesti söödav supp. McGyver kulbi ja põllega päästis üsna imeliku retsepti ning kohandatud kujul kõlbab seda külma talvepäeva jagada küll!

Tomatine pastasupp spinatiga

6 portsjonit

2 sl oliiviõli

1 sl võid

1 keskmine sibul, hakitud

2-3 küüslauguküünt, hakitud või purustatud

1 pakk Rainbow purustatud tomateid Itaalia ürtidega

1 purk Arrabiata pastakastet

1 l köögiviljapuljongit

200 gr meelepärast pastat

paar peotäit beebispinatit

soola, pipart ja pruuni suhkrut

1. Kuumuta suures potis oliiviõli ja või keskmisel kuumusel. Lisa sibul ja prae, kuni see on aromaatne ja läbikumav. Lisa küüslauk ning kuumuta pidevalt segades veel 2 minutit.

2. Tõsta pisut kuumust ning lisa purustatud tomatid ja pastakaste; kuumuta keemiseni.

3. Lisa köögiviljapuljong; kuumuta keemiseni.

4. Lisa pasta ja spinat ning maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta aeg-ajalt segades 10-15 minutit, kuni pasta on al dente ehk poolpehme.

5. Keera kuumus maha ning lase enne serveerimist seista u 5 minutit. Kui supp tundub liialt hapukas, lisa teelusikas haaval pruuni suhkrut; kui supp tundub liialt paks, lisa veel veidi puljongit. Puljong tõmbab ka happesust alla.

Serveeri kohe ahjusooja baguettega.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

Ükskord proovisin ma taimetoitlaseks hakata. See oli hirmus.

Mina olen üks neist inimestest, kes on sündinud omnivoor (või pigem lausa om-nom-nomnivoor) ja kelle keha lihtsalt ei tunnista lihavaba dieeti. Kui väga ma ka ei üritanud piimatoodete, muna, oaliste ja õlidega oma tavapärast toitainete tasakaalu säilitada, tundsin end paari kuu pärast nii väsinu ja tühjaks pigistatuna, et lõpetasin oma eksperimendi. Paar aastat peale seda lõpetas mu noorem õde esmalt liha, seejärel muna ning lõpuks kõigi loomsete saaduste tarbimise ning on nüüdseks oma 4 aastat olnud rõõsa ja rõõmus vegan. Kaldun arvama, et lisaks füsioloogilistele erisustele meie vahel muudab õe jaoks loomsest toidust loobumise lihtsamaks Austraalia päike ja värskete puu- ja juurviljade lõputu kättesaadavus...

Hoolimata sellest, et peale lugematuid eksperimente erinevate toitumiste ning toidugruppidest loobumistega lubasin endale, et ei hakka ilma arstliku ettekirjutuseta enam kunagi midagi oma menüüst pikas perspektiivis välistama, on mulgi omad "millegivabad" lemmikud. Aastaid tagasi oli Hesburgeri menüüs näiteks falafel burger, mis oli mu vaieldamatu lemmik, aga ilmselt ei kuulu kikerherned eestlaste top 10 pohmellitoitude nimekirja ja praeguseks on see taevalik burger müügist maha võetud.

Käisin ülikooli ajal mõned korrad Saksamaal rahvusvahelistel noorteseminaridel, mis toimusid kunagises internaatkoolis ja mille mõisaköögi mastaapi pliidi ees askeldas juba kümneid aastaid kokk, keda ei pannud kulme kergitama mitte ükski tuntud ja tundmatu dieet. Laktoosivaba, gluteenivaba, munavaba, vegan, ovo-lakto-vegetariaan, koššer, halal... Pannes ühte majja kokku sadakond erinevatest kultuuridest ühiskonna- ja ökoloogiateadlikku noort, saad nendega kaasa ka nende uskumatult kummalised toidu-, muusika- ja riietumistavad. Pidžaamas britid hommikusöögilauas ja nende õõvastav marmite on vist igaveseks mällu sööbinud. Oh, soojad mälestused!

Igatahes, nendelt seminaridelt mäletan üht üle mõistuse maitsvat lasagnet, mida mitu korda lõhkemiseni sõin ning vist alles viimasel külastusel teada sain, et see ei sisaldanud grammigi liha. Olin selleks ajaks klassikalise lasagne meistriklassi juba enam-vähem omandanud, aga ei kujutanud ettegi, et miski, mis on ilmselt vegan ja kõige muu mõeldava vaba, võib nii hästi maitseda. Leides ühel suvepäeval aasta või paar tagasi Nami-Namist suvikõrvitsalasagne, teatasin Kaasale, et vot, seda ma nüüd tahan ja teen.

Kaasa oli idee suhtes skeptiline - ricottat ta ei söö, suvikõrvitsat ei armasta ja juustu jätab pigem lisamata. Seega on ju igati loogiline, et ricotta juustuga suvikõrvitsalasagnest on saanud üks meie ühiseid lemmikuid, eks ole? Muidugi on.

Kui mu õeraas oma samuti taimetoitlasest abikaasaga mu sünnipäeva paiku külas käis, serveerisin neile just seda rooga ning see sai ülimalt kiitva kriitika osaliseks. Tõsi, nad olid Eestis viibimise ajaks toitumises mõningaid mööndusi teinud ning vanaemal õnnestus õemehele sisse sööta isegi sülti ning oma koduseid kotlette ("huvitav, aga kordamisele mitte minev kogemus", iseloomustas eksootilise taustaga õemees vanaema sealihatoitude kullafondi). Seetõttu ei pidanud ma ricottat tofuga asendama, ent olen kindel, et lasagne töötaks ka sellisel juhul kenasti.

Originaalretsepti on pisut muudetud koostisainete koguse ja vahekorra osas. Kuna ma esiteks ei salli mingeid poolikuid pakkide lõppe oma külmikus, mis lõpuks ikkagi prügikasti rändavad, on ricotta kogust suurendatud nii, et kaks kaubanduses enim liikuvat pakki kenasti ära saaks kasutatud. Teiseks suurendasin pisut täidisesse lisatava juustu kogust, sest lisaks maitsele meeldib mulle, kuidas juust kastme tihedamaks seob ja hiljem serveerides lasagne kena vormi hoiab. Juustusortidega võib vabalt oma äranägemist mööda mängida - minu lemmikud on parmesan ja mozzarella, kas eraldi või üheskoos, vahet ei ole. Pole olemas niisugust asja nagu liiga palju juustu.

Suvikõrvitsalasagne on täna kuidagi mõnus vaheldus rasketele pühadetoitudele ning keerulisele gurmeele. Eriti tervislik versioon valmiks kasutades täisteralasagneplaate, ent kuna kodus oli poolik karp harilikke olemas, tegin täna möönduse. Kui läbi ekraani ka lõhna võiks edasi anda, siis leviks teieni praegu ülim juustu, küüslaugu ja tomatikastme arooom, mida on lisaks meie korterile täis ka terve trepikoda. Ega ma kade ole.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

6 portjsjonit

2 sl oliiviõli

2 suuremat suvikõrvitsat, jämedalt riivitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 tl tšillipulbrit või tšillihelbeid

400 gr ricotta juustu

peotäis värsket basiilikut, hakitud

100 gr Parmesani juustu, peenelt riivitud

450 gr Itaalia ürtidega tomatikastet

6 lasagneplaati

soola ja musta pipart

1. Kuumuta suurel pannil oliiviõli. Lisa jämedalt riivitud suvikõrvits, hakitud küüslauk ning tšillihelbed, maitsesta soolaga. Prae aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel kuni suvikõrvits pehmeneb. Võta pann tulelt, sega hulka hakitud basiilik, pool riivitud parmesanist ning ricotta. Maitsesta soola ja pipraga.

2. Laota keskmise suurusega ahjuvormi põhjale kolmandik suvikõrvitsasegust. Sellele määri veerand tomatikastet ning laota peale kiht lasagneplaate. Korda nii, et saaksid kaks kihti lasagneplaate. Pealmise kihi peale laota ülejäänud suvikõrvitsasegu ning alles jäänud (ehk siis pool) tomatikastmest.

Riputa peale ülejäänud Parmesani juust.

3. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit, kuni roog on läbi küpsenud ja juust kuldkollane.

Lase enne serveerimist veidi jahtuda - siis on lasanjet kergem portsjoniteks lõigata.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

Iga kokandushuviline ilmselt teab, et köögis on olemas kaht sorti päevi. Ühed on need, mil kõik tuleb lihtsalt oivaliselt välja - pasta ei kleepu, kringel ei jää seest tooreks, kuum õli ei eemalda pooli su kulmukarvu, kõik kotis olevad sinikarbid on söögikõlbulikud ning creme anglaise ei moondu millisekundiga munapudruks.

Ja siis on sellised päevad, nagu minu laupäev, mil tegin väga halva otsuse proovida arancinisid friteerimise asemel ahjus küpsetada just selleks õhtuks, mil saabusid külalised. Vähe sellest, et ahjust väljusid rõvedad maitsetud riivsaiast pesapallid - untsu läks ka muidu täiesti lollikindel tursamaksasalat. Tuleb välja, et kvaliteedi erinevus konservide vahel on üüratu ning seetõttu soovitan soojalt Viru Ranna omast mitte proovida söödavat saadust välja võluda. Tulemuseks on õline kollakas mass, mis ei maitse õigesti isegi peale ohjeldamatut kogust sibulat ja tilli.

Ah jaa, ja kas ma kõrbenud küüslaukudega marinara kastet juba mainisin? Katastroof, ühesõnaga.

Eile seisin seega silmitsi hunniku kasutamata jäänud risottoriisi, poole paki vahukoore, pudeli põhja ununenud valge veini ja karbitäie käest ära minna ähvardavate seentega. Kuna millegi uuega katsetamise tuju oli selleks nädalavahetuseks läinud, otsustasin kokku segada ühe alati õnnestuva toidu, mida tehnilises mõttes untsu keerata on päris keeruline. Selleks on risotto.

Üle kõige maitseb mulle seenerisotto, milles on kasutatud lausa kolmekordset seenemaitseannust, ent kuna kuivatatud puravikud olid just otsa saanud, tuli seekord leppida vaid kahega - seenepuljongi ja seente endiga, Minu elu parim seenerisotto, muide, on pärit Ülemiste Citys asuvast Dvigateli lõunarestoranist. Ma ei tee nalja - iga kord, kui see võlusõna päevamenüüsse ilmub, unustab seltskond kolleege igasuguse kaasa võetud toidu (ja kaloraažipiirangu) ning tormab lõõtsutades kohale. Kreemine amps taevast termokarbis, ma ütlen.

Risotto on, nagu ka näiteks pasta ja vormiroad, ideaalne igasuguste külmkapijääkide realiseerimiseks. Näiteks tuli meiega poest koju kaks suurt karpi spinatit, sest olles jõulukingipaanikas ostukeskuses neelanud alla umbes neli eurot maksva toormahla ning leidnud selle täieliku maagia olevat, me lihtsalt pidime seda ka kodus järele tegema. Nii umbes kahe liitri jagu. Paar peotäit suutsin ka tahke toidu tarvis säästa.

Tulemuseks oli täielik vastand arancinitragöödiale ehk suur potitäis vägagi söödavat itaalia toitu.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

6 portsjonit

4 sl võid

1 sibul, hakitud

300 gr risottoriisi

1 klaas valget veini

1 liiter seenepuljongit

100 ml vahukoort

1 karp (400 gr) šampinjone, viilutatud

2 kanafileed, tükeldatud

50 gr Parmesani juustu, riivitud

paar peotäit spinatilehti

soola, pipart, Itaalia ürdisegu

1. Sulata 2 sl võid suures non-stick kattega potis. Prae sibulaid paar minutit, kuni need on pehmed ja klaasjad. Lisa risottoriis ning prae paar minutit.

2. Lisa riisile valge vein. Kuumuta pidevalt segades, kuni vein on aurustunud. Seejärel hakka u klaashaaval lisama puljongit. Lase aeg-ajalt segades haududa ning lisa vedelikku iga kord, kui näed, et see on imendunud.

3. Samal ajal sulata pannil ülejäänud 2 sl võid ning prae selles šampinjone 3-4 minutit. Maitsesta õrnalt soolaga. Tõsta kõrvale (jäta seentest tekkiv vedelik kindlasti alles!)

4. Prae kanafilee tükid vähese õliga poolküpseks.

5. Kui riis on peaaegu pehme, sega hulka vahukoor, seejärel kana ning seened. Lisa juust, maitsesta vastavalt soovile ning sega viimasena hulka spinatilehed. Serveeri kohe ning võta järgmiseks päevaks töölegi lõunasöögiks kaasa.

Marinara kaste

Minu jaoks on pastakastmete tegemine alati olnud selline riskantne värk - koore baasil kastme olen suutnud enam-vähem rahuldavaks timmida, aga tomatised on siiani võinud liigitada märksõna "söödav, aga mitte päris SEE" alla. Küll oli paigast ära happesus, siis soolasus, või oli lihtsalt justkui midagi puudu.

Kuni tänaseni.

Leidsin ühest oma lemmikblogist (LINK) selle võrratu pepperoniga ahjupasta retsepti, mida tahtsin tingimata järele proovida ning mis osutuski täpselt niisama võrratuks, kui esmapilgul tundus (LINK). Kuna see roog baseerub tomatisel marinara kastmel, võtsin nõuks seekord purgikaubaga mitte alt minna ning kastme ise kokku keeta.

Parim. Idee. Eales.

Marinara on üks itaalia köögis enimkasutatavaid kastmeid, koosnedes põhiosas tomatitest, küüslaugust ja maitserohelisest, ent erinevad retseptid ja variatsioonid võivad sisaldada ka oliive, sibulat, kappareid ja mõndagi muud huvitavat. Koostisained iseenesest on seega väga lihtsad, eriti hilissuvisel ajal, kui turud ja vanaemade kasvuhooned lausa kubisevad mõnusalt lõhki kasvanud päikesepunastest magusatest tomatitest. Talvisel ajal on meil värske toorainega lood nukramad ning poes müüdavate plastikumaitseliste tomatite asemel võib südamerahuga kasutada kvaliteetseid purustatud tomateid konserviriiulilt.

Ideaalsest portreepildist on puudu vaid värske basiilik, sest ilmselt oli seda pealinna supermarketist pühapäeva pärastlõunal kaugelt liiga palju nõuda - basiilik tundub olevat eesti köögi raudvara ja oli seetõttu lähematest suurpoodidest viimse leheni otsas. Sellest pole aga lugu, kaste tuleb maitsev ka kuivatatud basiilikut kasutades. Valgena tuduv plats kausis on tegelikult aga värskelt jahvatatud kivisool, uus kindel lemmik väikeses köögis.

Kastmeteoga peale hakates sai koheselt selgeks, et leitud on võtmesõna itaalia köögi tõeliste maitsete välja võlumiseks - küüslauk. Selle konsentratsioon kastmes annab mõista, et ehk ei ole marinara õigeim valik tundlike meeltega sümpaatiale esimesel kohtamisel pakkumiseks, ent kuna mina küüslauku jumaldan ja minu sümpaatia on aja jooksul sellega vist juba harjunud, siis lisasin seda kohe mõnuga. Ilus, mõnus, aromaatne peipsiäärne küüslauk.

Õigel hetkel tuleb ülejäänud koostisained küüslaugule seltsiks valada ning lasta kastmel veerand tundi podiseda. Seda protseduuri nimetatakse peenelt kastme redutseerimiseks ehk kastmes oleva vedeliku välja keetmiseks. Redutseerimise eesmärgiks on kastme tihendamine ja maitseomaduste intensiivistamine. Viimase tõttu ei tohiks kastmesse enne lõplikku redutseerimist soola juurde lisada, sest vastasel juhul võib lõpptulemus märksa soolasem jääda, kui protsessi käigus tundus.

Kaste on valmis, kui see võtab oranžika varjundi ja tundub mõnusalt paksenenud.

Marinara on Itaalia rannikuäärses köögitaevas kokku laulatatud kõiksuguste mereandidega, samuti sobib see nagu valatult pastaroogadesse ning dipikastmeks erinevatele suupistetele, näiteks arancinidele e. friteeritud või küpsetatud riisipallidele. Dipina kasutamiseks võib valmis kastme hetkeks blenderist läbi lasta, et tekstuur oleks ühtlane ja tükkideta.

Marinara kaste

u 300 ml valmis kastet

2 sl oliiviõli

6 küüslauguküünt, õhukeselt viilutatud

1 purk purustatud tomateid

1/5 tl punase tšilli helbeid

1,5 tl soola

1/4 tl kuivatatud punet e. oreganot

1/4 tl jahvatatud musta pipart

1 suurem oks värsket basiilikut või 1/2 tl kuivatatud basiilikut

Kuumuta õli suuremas kastrulis. Lisa küüslauk ning hauta pidevalt segades minutike, kuni küüslauk on aromaatne ja klaasjas. Lisa tomatid ja maitseained, sega. Kui kasutad värsket basiilikut, vajuta õrnalt kastmesse terve oks koos lehtedega. Lase kastmel aeg-ajalt segades tasasel tulel podiseda 15 minutit, kuni see on tihenenud ja omandanud pinnal oranžika varjundi. 

Eemalda kastmest basiilikuoks ning maitsesta vajadusel lisasoola ja -pipraga.

Ahjupasta pepperoniga

Torm jätkub ja juba kolmandat päeva meenutab jõulukuu pigem midagi plahvatanud soo laadset kui talve võlumaad. Niisugustel perioodidel tekib mul alati isu millegi sellise järele, mis seisneb hunniku hea värske tooraine ühes potis või vormis mõnusalt tummiseks hautamises-küpsetamises - comfort food ehk lohutustoit oma ehedaimas vormis.
Niisiis vaagisin hommikul aknast välja piiludes turule veisepõskede järele minemist, ent poolde hommikusse veninud hobitöö-öö (on see üldse sõna?) järel sain maast lahi pisut liiga hilja sellise mitmetunnise ahjuroaprotseduuri tarvis. Siis aga meenus üks retsept, mille mitu nädalat tagasi Pinterestist leidsin ja mis mind kummitama jäi. Ahjupasta pepperoni vorsti ning marinara kastmega, nimelt.

Olen pasta suhtes alati ülimalt kriitiline olnud - esiteks seetõttu, et Kaasa töö itaalia restoranis ning seal degusteeritud suurepärased pastaroad on lati kõrgele, lausa väga kõrgele seadnud. Teiseks sellepärast, et minu jaoks on mõnus tekstuur ja selged maitsed iga pasta juures must have omadus. Kuna olen senimaani koduste tomati baasil kastmete osas üsna laisk olnud, ei ole purgikastmed enamasti maitselt päris sinna "seda tahaks veel!" kategooriasse küündinud (teeksin nii mõndagi Vapiano arrabiata kastme retsepti eest, näiteks).

Marinarat ei ole ma aga varem ise teinud ning võin etteruttavalt öelda, et see kukkus välja lausa suurepärane (LINK). Kastme podisemise ajal valmis ka suur potitäis pastat ja valik lisandeid, mille kasuks sel korral otsustasin. Põhimõtteliselt on juba originaalretseptiski (LINK) vihjatud, et hulka võib segada mida iganes, vastavalt oma maitse-eelistustele, rahakotile ja tõekspidamistele, ent kõrvutades potitäie pastat oma ahjuvormi suurusega, otsustasin seekord juba valvel seisva brokoli mõneks teiseks korraks jätta ning piirduda vaid minimaalsega. Varasemast olid kodus olemas mõned juba kuivetuva välimusega šampinjonid, kes mu pastaroas eksistentsile ideaalse eesmärgi leidsid.

Kuna pepperoni on meie poelettidel veel üsna harv nähtus, kasutasin Oskari viilutatud pepperonit, mille pakis olevad kaks rivi vorstiviile lõikasin pikuti pooleks ja noppisin vormi lisades üksteise küljest lahti - viilud on küllaltki õhukesed ja kokkuhoidvad. Kes armastab teravamaid elamusi, võib proovida näiteks pepperoni asendada chorizo vorstiga. Viimasel juhul tuleks olla väga ettevaatlik lisarasvainete ja õli kasutamisega, sest chorizost tuleb seda omajagu.

Pastasordi osas ei ole muid piiranguid kui minu soovitus kasutada pigem väiksemate osistega varianti - täna valisin minipenned, aga sarvekesed, fusillid, teokarbid jms sobivad ka kenasti.

Tegelikult on selle ahjupasta valmistamine kiire ja lihtne - koostisained suures potis omavahel segada, laotada suurde ahjuvormi, valada välja klaas head valget veini ning oodata, kuni juust pasta pinnal kauni kuldse tooni võtab.

Olgem ausad, tormisel sügistalvisel pühapäeval, kui selja taga 14-tunnine tööpäev ning parim koht maailmas tundub olevat suurel diivanil mõne hea seriaali seltsis, on üks korralik ahjupasta just see, mida naised vajavad (aga pakkuge viisakusest ka ülejäänud pererahvale, ootamatutele külalistele ja naabritädile, sest antud kogusest saab oma kuus inimest kõhu täis).

Ahjupasta pepperoniga

4-6 portsjonit

500 gr pastat

1 sl oliiviõli

1 väiksem sibul, peeneks hakitud

0,5 tl punet e. oreganot

4 küüslauguküünt, peeneks hakitud*

500 ml marinara kastet

1 purk purustatud tomateid

250 gr mozzarella juustu, jämedalt riivitud

1 pakk (80 gr) viilutatud pepperoni vorsti 

parmesani juustu, riivitud

soovi korral peotäis värsket basiilikut

*Kui kasutad seda isetehtud marinara kastet, jäta küüslauk ära - seda on kastmeski piisavalt.

Kuumuta ahi 190'C kraadini. Keeda pastat vähese soolaga maitsestatud vees, kuni see on poolpehme (al dente, u 7 minutit olenevalt pastasordist).

Kuumuta pannil oliiviõli ning prae selles küüslauku, kuni see on klaasjas ja mõnusalt aromaatne. Lisa sibul ja oregano (kui kasutad pastas seeni, lisa siinkohal ka need) ning prae segades veel minutike, tõsta siis kõrvale.

Kurna pasta ja vala tagasi potti (või avasta, nagu mina, et pott jääb segamiseks liiga väike ning kummuta pasta hoopis suurde kaussi). Sega hulka sibula-küüslaugu segu, marinara kaste, purustatud tomatid, mozzarella, pepperonid ja basiilik. Vala pasta suuremasse ahjuvormi, riputa peale riivitud parmesani juustu ning küpseta ahjus 20 minutit või kuni juust on sulanud ja kuldkollane.