Fried Chicken e. ameerikapärane praekana maisihelvestega

Jaanuarikuu ei ole väikeses köögis just suurte ettevõtmiste saatel möödunud. Kas oli põhjus detsembrikuiste söögimaratonide põhjustatud kerges tülpimuses, jõuludejärgses augus eelarves või puhtalt ajapuuduses - igatahes tundus mõte Kikase kiievi kotletist (parim kõigist poolfabrikaatidest maamunal!) ja aurutatud juurviljasegust stabiilselt ahvatlev. Kuu viimasel nädalal vaatasin aga valmistoitudest tingitud lisakilole otsa ja nentisin, et nii jätkata ei saa. Tuleb end kokku võtta, sest ootel retseptide arv iseenesest kahanema ei hakka.

Ja mis olekski tervisliku eluviisi alustamiseks parem viis kui valmistada suur kausitäis praekana ning see parima sõbranna seltsis koos Guinessi õllega alla loputada, eks ole.

Suvel, mil USAs elasin, oli praekana (eriti KFC salamaitseainetega rikastatud) üks neist sealsetest "rahvustoitudest", mille pikemalt mõtlemata omaks võtsin. Mind võõrustanud peres oli nimelt traditsiooniks, et paaril õhtul nädalast tegi süüa isa. See tähendas, et ta ilmus õhtul koju, käes hunnik Domino pitsakarpe või suur hunnik praekana ning ema etteheitva pilgu all asusime neid õhinal hävitama. Enda vabanduseks võin öelda, et nimekirjas järgmised lemmikud olid rebitud sealiha ning maisileib, seega ei kujuta Kesk-Lääne pidusöögid endast vaid sugugi friteeritud kalorite hunnikut.

Tundus seega loogiline, et kui Kai soovis ühel õhtul veinile vahelduseks juua hoopis tumedat õlut ning sinna juurde sobivat "rõvedat pubitoitu", oli praekana esimene, mis meil pähe kargas.

Erinevalt 99% minu tavapärasest kokakunstist ei ole seekordse postituse aluseks mitte ükski konkreetne retsept, vaid kombinatsioon mitmest tehnikast ning isiklikest eelistustest. Esiteks, kana jääb oluliselt õrnem ja mahlasem, kui seda eelnevalt rammusas koorelaadses olluses laagerdada. Kuna ma isegi ei tea, kuidas buttermilk eesti keeles kõlaks, veel vähem, kust seda soetada saaks, valisin põhjaks juba marineeritud Talleggi kanatiivad jogurtis, mille tekstuur on küllaltki ideaalilähedane. Teiseks eelistan paneeringus lisaks jahule näha ka maisihelbeid, mis annavad "koorikule" mõnusa magusapoolse maitsenüansi.

Pildid on telefoniga tehtud ning ideaalist kaugel (näiteks tundub mulle, et viimasel pildil näevad kolm pooltiiba välja lihtsalt nagu üks õline käkk), ent võime kinnitada, et maitses peaaegu nagu päris. Kes soovib minna lihtsama vastupanu teed ning kontide ümber liha mitte taga ajada, võib kasutada ka näiteks klassikalises marinaadis fileeribasid. Usun, et tulemus oleks samuti keelt alla viiv.

Fried Chicken e. ameerikapärane praekana maisihelvestega

Kahele näljasele õllesõbrannale

800 gr Talleggi kana pooltiibu jogurtimarinaadis

Tassitäis (u 250 ml) jahu

1 sl musta pipart

0,5 sl Cayenne pipart (tulisema soovi korral suurenda kogust)

1 sl soola

0,5 sl kuivatatud punet

1 sl paprikapulbrit

2 muna

0,5 l maitsestamata (suhkruta) maisihelbeid

Friteerimis- või maisiõli

Meelepärast dipikastet või ketšupit

1. Sega jahu maitseainetega ning vala segu sügavamale taldrikule. Klopi madalas kausis lahti munad ning purusta köögikombainis või kilekotis maisihelbed jämedaks puruks.

2. Kuumuta väiksemas potis keskmisest kõrgemal kuumusel keemiseni nii palju õli, et kaetud oleks u 5 cm poti põhjast.

3. Võta ükshaaval kanatiivad ning veereta neid jahusegus nii, et liha oleks ühtlaselt kaetud. Kasta tiivad seejärel klopitud munasse ning lõpetuseks veereta maisihelbepurus.

4. Tõsta potti keevasse õlisse korraga 3-4 kanatiiba ning prae mõlemalt poolt 5-6 minutit. Tõsta majapidamispaberile nõrguma. Soovitan esimest partiid mõne minuti pärast maitsta - kui kana on seest punakas ja pealt hele, tuleb õlile kuumust juurde keerata; kui aga kipub pealt kõrbema, siis kuumust vähendada.

5. Serveeri kanatiibu oma lemmikdipikastmega.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

Iga kokandushuviline ilmselt teab, et köögis on olemas kaht sorti päevi. Ühed on need, mil kõik tuleb lihtsalt oivaliselt välja - pasta ei kleepu, kringel ei jää seest tooreks, kuum õli ei eemalda pooli su kulmukarvu, kõik kotis olevad sinikarbid on söögikõlbulikud ning creme anglaise ei moondu millisekundiga munapudruks.

Ja siis on sellised päevad, nagu minu laupäev, mil tegin väga halva otsuse proovida arancinisid friteerimise asemel ahjus küpsetada just selleks õhtuks, mil saabusid külalised. Vähe sellest, et ahjust väljusid rõvedad maitsetud riivsaiast pesapallid - untsu läks ka muidu täiesti lollikindel tursamaksasalat. Tuleb välja, et kvaliteedi erinevus konservide vahel on üüratu ning seetõttu soovitan soojalt Viru Ranna omast mitte proovida söödavat saadust välja võluda. Tulemuseks on õline kollakas mass, mis ei maitse õigesti isegi peale ohjeldamatut kogust sibulat ja tilli.

Ah jaa, ja kas ma kõrbenud küüslaukudega marinara kastet juba mainisin? Katastroof, ühesõnaga.

Eile seisin seega silmitsi hunniku kasutamata jäänud risottoriisi, poole paki vahukoore, pudeli põhja ununenud valge veini ja karbitäie käest ära minna ähvardavate seentega. Kuna millegi uuega katsetamise tuju oli selleks nädalavahetuseks läinud, otsustasin kokku segada ühe alati õnnestuva toidu, mida tehnilises mõttes untsu keerata on päris keeruline. Selleks on risotto.

Üle kõige maitseb mulle seenerisotto, milles on kasutatud lausa kolmekordset seenemaitseannust, ent kuna kuivatatud puravikud olid just otsa saanud, tuli seekord leppida vaid kahega - seenepuljongi ja seente endiga, Minu elu parim seenerisotto, muide, on pärit Ülemiste Citys asuvast Dvigateli lõunarestoranist. Ma ei tee nalja - iga kord, kui see võlusõna päevamenüüsse ilmub, unustab seltskond kolleege igasuguse kaasa võetud toidu (ja kaloraažipiirangu) ning tormab lõõtsutades kohale. Kreemine amps taevast termokarbis, ma ütlen.

Risotto on, nagu ka näiteks pasta ja vormiroad, ideaalne igasuguste külmkapijääkide realiseerimiseks. Näiteks tuli meiega poest koju kaks suurt karpi spinatit, sest olles jõulukingipaanikas ostukeskuses neelanud alla umbes neli eurot maksva toormahla ning leidnud selle täieliku maagia olevat, me lihtsalt pidime seda ka kodus järele tegema. Nii umbes kahe liitri jagu. Paar peotäit suutsin ka tahke toidu tarvis säästa.

Tulemuseks oli täielik vastand arancinitragöödiale ehk suur potitäis vägagi söödavat itaalia toitu.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

6 portsjonit

4 sl võid

1 sibul, hakitud

300 gr risottoriisi

1 klaas valget veini

1 liiter seenepuljongit

100 ml vahukoort

1 karp (400 gr) šampinjone, viilutatud

2 kanafileed, tükeldatud

50 gr Parmesani juustu, riivitud

paar peotäit spinatilehti

soola, pipart, Itaalia ürdisegu

1. Sulata 2 sl võid suures non-stick kattega potis. Prae sibulaid paar minutit, kuni need on pehmed ja klaasjad. Lisa risottoriis ning prae paar minutit.

2. Lisa riisile valge vein. Kuumuta pidevalt segades, kuni vein on aurustunud. Seejärel hakka u klaashaaval lisama puljongit. Lase aeg-ajalt segades haududa ning lisa vedelikku iga kord, kui näed, et see on imendunud.

3. Samal ajal sulata pannil ülejäänud 2 sl võid ning prae selles šampinjone 3-4 minutit. Maitsesta õrnalt soolaga. Tõsta kõrvale (jäta seentest tekkiv vedelik kindlasti alles!)

4. Prae kanafilee tükid vähese õliga poolküpseks.

5. Kui riis on peaaegu pehme, sega hulka vahukoor, seejärel kana ning seened. Lisa juust, maitsesta vastavalt soovile ning sega viimasena hulka spinatilehed. Serveeri kohe ning võta järgmiseks päevaks töölegi lõunasöögiks kaasa.