Tomatine pastasupp spinatiga

Kui ma seda blogi alustasin, seadsin eesmärgiks ausalt kajastada mistahes tulemusi, nii ülivõrdes maitsvaid, "meh" kui ka "ei iial enam!" toiduelamusi. Ehkki mul on hea meel, et mul ei olnud aega pildistada üles nende võigaste arancinide saamislugu, sain nädalavahetusel hakkama just seda tüüpi katsetusega, mis ilmselt enam kordamisele ei lähe. 

Tahtsime Kaasaga nimelt peale tohutut pühadeaegset söömismaratoni mingisugust head suppi ning valituks osutus tomatisupp pasta ja spinatiga blogist, millest muidu olen nii mõndagi head leidnud (LINK). Mingil kummalisel kombel on kokaraamatu kaante vahelt leitud retseptidest ebaõnnestunud vaid murdosa katsetusi, näiteks eriti jubedate maitsekombinatsioonidega kanatajine raamatust "80 toiduga ümber maailma" (raamatut ise ei laida, sest sealt on pärit ka üks mu lemmikpüreesuppe), ent kahtlaseimad "elamused" olen keetnud-küpsetanud just blogidest leitud retseptide põhjal. Kuna blogijad ise on need üles pildistanud, siis tahaksin ka loota, et nad on vähemalt lusikatäie oma loomingust ka ise maitsnud, või ei? "Hmm, see on üks imelik potitäis toitu, ent pole muret, pildid on ju võrratud!"

Küüslauk - olemas. Tomat - olemas. Ürdid - olemas. Kvaliteetne köögiviljapuljong - olemas. Mis siin maitses veel valesti võiks minna?

Happesus. See oligi algretseptis valesti. Inimeste maitseaistingud on küll erinevad, aga boy oh boy, see happesus oli midagi erakordset. Ette rutates olgu öeldud, et peale puljongi ning teiste komponentide lisamist ei paranenud maitse kuigivõrd. Puljongiga ei julenud viimase hetkeni liialdada ka, sest uudishimu, millise võrratu lõpptulemuse blogija siit välja võlus, käskis retseptile võimaluse anda.

Nii siis selguski, et esialgsel kujul oli see potitäis pigem nagu ohtra kastmega pasta kui supp. Kuna ma põhimõtteliselt ei kasuta toiduaineid, milles sisaldub liha või juust ning mis sellest hoolimata tavalisel poeriiulil aastaid vastu peavad, loobusin tortellinidest ning asendasin need tavaliste teokarbimakaronidega. Isegi nende puhul oli aga algretseptis kogus korralikult paigast, nii et jahtudes nägi roog välja nagu paks supipõhi. 

Jaah, ma tean, et see spinat on siin petukaup, aga unustatud beebispinat meenus alles ülerahvastatud kassas (päriselt ka, kas kõik tallinlased veetsid möödunud pühad kaubanduskeskustes?), nii et tuli kasutada sügavkülmas alati leiduvat alternatiivi.

Väga ohtra baguette toel sai see hapu kõhutäis nahka pistetud ning järgmisel päeval vaatasin natukene nõutu näoga toooohutut kogust supipõhjaks tahenenud pastaasjandus - ja panin loomingumootori tööle. Võtsin alles jäänud toidust poole, lisasin sellele umbes pool liitrit köögiviljapuljongit ning teelusikatäie pruuni suhkrut ja kuumutasin keemiseni.

Arvake ära, mis välja kukkus?

Täiesti söödav supp. McGyver kulbi ja põllega päästis üsna imeliku retsepti ning kohandatud kujul kõlbab seda külma talvepäeva jagada küll!

Tomatine pastasupp spinatiga

6 portsjonit

2 sl oliiviõli

1 sl võid

1 keskmine sibul, hakitud

2-3 küüslauguküünt, hakitud või purustatud

1 pakk Rainbow purustatud tomateid Itaalia ürtidega

1 purk Arrabiata pastakastet

1 l köögiviljapuljongit

200 gr meelepärast pastat

paar peotäit beebispinatit

soola, pipart ja pruuni suhkrut

1. Kuumuta suures potis oliiviõli ja või keskmisel kuumusel. Lisa sibul ja prae, kuni see on aromaatne ja läbikumav. Lisa küüslauk ning kuumuta pidevalt segades veel 2 minutit.

2. Tõsta pisut kuumust ning lisa purustatud tomatid ja pastakaste; kuumuta keemiseni.

3. Lisa köögiviljapuljong; kuumuta keemiseni.

4. Lisa pasta ja spinat ning maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta aeg-ajalt segades 10-15 minutit, kuni pasta on al dente ehk poolpehme.

5. Keera kuumus maha ning lase enne serveerimist seista u 5 minutit. Kui supp tundub liialt hapukas, lisa teelusikas haaval pruuni suhkrut; kui supp tundub liialt paks, lisa veel veidi puljongit. Puljong tõmbab ka happesust alla.

Serveeri kohe ahjusooja baguettega.