Fried Chicken e. ameerikapärane praekana maisihelvestega

Jaanuarikuu ei ole väikeses köögis just suurte ettevõtmiste saatel möödunud. Kas oli põhjus detsembrikuiste söögimaratonide põhjustatud kerges tülpimuses, jõuludejärgses augus eelarves või puhtalt ajapuuduses - igatahes tundus mõte Kikase kiievi kotletist (parim kõigist poolfabrikaatidest maamunal!) ja aurutatud juurviljasegust stabiilselt ahvatlev. Kuu viimasel nädalal vaatasin aga valmistoitudest tingitud lisakilole otsa ja nentisin, et nii jätkata ei saa. Tuleb end kokku võtta, sest ootel retseptide arv iseenesest kahanema ei hakka.

Ja mis olekski tervisliku eluviisi alustamiseks parem viis kui valmistada suur kausitäis praekana ning see parima sõbranna seltsis koos Guinessi õllega alla loputada, eks ole.

Suvel, mil USAs elasin, oli praekana (eriti KFC salamaitseainetega rikastatud) üks neist sealsetest "rahvustoitudest", mille pikemalt mõtlemata omaks võtsin. Mind võõrustanud peres oli nimelt traditsiooniks, et paaril õhtul nädalast tegi süüa isa. See tähendas, et ta ilmus õhtul koju, käes hunnik Domino pitsakarpe või suur hunnik praekana ning ema etteheitva pilgu all asusime neid õhinal hävitama. Enda vabanduseks võin öelda, et nimekirjas järgmised lemmikud olid rebitud sealiha ning maisileib, seega ei kujuta Kesk-Lääne pidusöögid endast vaid sugugi friteeritud kalorite hunnikut.

Tundus seega loogiline, et kui Kai soovis ühel õhtul veinile vahelduseks juua hoopis tumedat õlut ning sinna juurde sobivat "rõvedat pubitoitu", oli praekana esimene, mis meil pähe kargas.

Erinevalt 99% minu tavapärasest kokakunstist ei ole seekordse postituse aluseks mitte ükski konkreetne retsept, vaid kombinatsioon mitmest tehnikast ning isiklikest eelistustest. Esiteks, kana jääb oluliselt õrnem ja mahlasem, kui seda eelnevalt rammusas koorelaadses olluses laagerdada. Kuna ma isegi ei tea, kuidas buttermilk eesti keeles kõlaks, veel vähem, kust seda soetada saaks, valisin põhjaks juba marineeritud Talleggi kanatiivad jogurtis, mille tekstuur on küllaltki ideaalilähedane. Teiseks eelistan paneeringus lisaks jahule näha ka maisihelbeid, mis annavad "koorikule" mõnusa magusapoolse maitsenüansi.

Pildid on telefoniga tehtud ning ideaalist kaugel (näiteks tundub mulle, et viimasel pildil näevad kolm pooltiiba välja lihtsalt nagu üks õline käkk), ent võime kinnitada, et maitses peaaegu nagu päris. Kes soovib minna lihtsama vastupanu teed ning kontide ümber liha mitte taga ajada, võib kasutada ka näiteks klassikalises marinaadis fileeribasid. Usun, et tulemus oleks samuti keelt alla viiv.

Fried Chicken e. ameerikapärane praekana maisihelvestega

Kahele näljasele õllesõbrannale

800 gr Talleggi kana pooltiibu jogurtimarinaadis

Tassitäis (u 250 ml) jahu

1 sl musta pipart

0,5 sl Cayenne pipart (tulisema soovi korral suurenda kogust)

1 sl soola

0,5 sl kuivatatud punet

1 sl paprikapulbrit

2 muna

0,5 l maitsestamata (suhkruta) maisihelbeid

Friteerimis- või maisiõli

Meelepärast dipikastet või ketšupit

1. Sega jahu maitseainetega ning vala segu sügavamale taldrikule. Klopi madalas kausis lahti munad ning purusta köögikombainis või kilekotis maisihelbed jämedaks puruks.

2. Kuumuta väiksemas potis keskmisest kõrgemal kuumusel keemiseni nii palju õli, et kaetud oleks u 5 cm poti põhjast.

3. Võta ükshaaval kanatiivad ning veereta neid jahusegus nii, et liha oleks ühtlaselt kaetud. Kasta tiivad seejärel klopitud munasse ning lõpetuseks veereta maisihelbepurus.

4. Tõsta potti keevasse õlisse korraga 3-4 kanatiiba ning prae mõlemalt poolt 5-6 minutit. Tõsta majapidamispaberile nõrguma. Soovitan esimest partiid mõne minuti pärast maitsta - kui kana on seest punakas ja pealt hele, tuleb õlile kuumust juurde keerata; kui aga kipub pealt kõrbema, siis kuumust vähendada.

5. Serveeri kanatiibu oma lemmikdipikastmega.