Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

Ükskord proovisin ma taimetoitlaseks hakata. See oli hirmus.

Mina olen üks neist inimestest, kes on sündinud omnivoor (või pigem lausa om-nom-nomnivoor) ja kelle keha lihtsalt ei tunnista lihavaba dieeti. Kui väga ma ka ei üritanud piimatoodete, muna, oaliste ja õlidega oma tavapärast toitainete tasakaalu säilitada, tundsin end paari kuu pärast nii väsinu ja tühjaks pigistatuna, et lõpetasin oma eksperimendi. Paar aastat peale seda lõpetas mu noorem õde esmalt liha, seejärel muna ning lõpuks kõigi loomsete saaduste tarbimise ning on nüüdseks oma 4 aastat olnud rõõsa ja rõõmus vegan. Kaldun arvama, et lisaks füsioloogilistele erisustele meie vahel muudab õe jaoks loomsest toidust loobumise lihtsamaks Austraalia päike ja värskete puu- ja juurviljade lõputu kättesaadavus...

Hoolimata sellest, et peale lugematuid eksperimente erinevate toitumiste ning toidugruppidest loobumistega lubasin endale, et ei hakka ilma arstliku ettekirjutuseta enam kunagi midagi oma menüüst pikas perspektiivis välistama, on mulgi omad "millegivabad" lemmikud. Aastaid tagasi oli Hesburgeri menüüs näiteks falafel burger, mis oli mu vaieldamatu lemmik, aga ilmselt ei kuulu kikerherned eestlaste top 10 pohmellitoitude nimekirja ja praeguseks on see taevalik burger müügist maha võetud.

Käisin ülikooli ajal mõned korrad Saksamaal rahvusvahelistel noorteseminaridel, mis toimusid kunagises internaatkoolis ja mille mõisaköögi mastaapi pliidi ees askeldas juba kümneid aastaid kokk, keda ei pannud kulme kergitama mitte ükski tuntud ja tundmatu dieet. Laktoosivaba, gluteenivaba, munavaba, vegan, ovo-lakto-vegetariaan, koššer, halal... Pannes ühte majja kokku sadakond erinevatest kultuuridest ühiskonna- ja ökoloogiateadlikku noort, saad nendega kaasa ka nende uskumatult kummalised toidu-, muusika- ja riietumistavad. Pidžaamas britid hommikusöögilauas ja nende õõvastav marmite on vist igaveseks mällu sööbinud. Oh, soojad mälestused!

Igatahes, nendelt seminaridelt mäletan üht üle mõistuse maitsvat lasagnet, mida mitu korda lõhkemiseni sõin ning vist alles viimasel külastusel teada sain, et see ei sisaldanud grammigi liha. Olin selleks ajaks klassikalise lasagne meistriklassi juba enam-vähem omandanud, aga ei kujutanud ettegi, et miski, mis on ilmselt vegan ja kõige muu mõeldava vaba, võib nii hästi maitseda. Leides ühel suvepäeval aasta või paar tagasi Nami-Namist suvikõrvitsalasagne, teatasin Kaasale, et vot, seda ma nüüd tahan ja teen.

Kaasa oli idee suhtes skeptiline - ricottat ta ei söö, suvikõrvitsat ei armasta ja juustu jätab pigem lisamata. Seega on ju igati loogiline, et ricotta juustuga suvikõrvitsalasagnest on saanud üks meie ühiseid lemmikuid, eks ole? Muidugi on.

Kui mu õeraas oma samuti taimetoitlasest abikaasaga mu sünnipäeva paiku külas käis, serveerisin neile just seda rooga ning see sai ülimalt kiitva kriitika osaliseks. Tõsi, nad olid Eestis viibimise ajaks toitumises mõningaid mööndusi teinud ning vanaemal õnnestus õemehele sisse sööta isegi sülti ning oma koduseid kotlette ("huvitav, aga kordamisele mitte minev kogemus", iseloomustas eksootilise taustaga õemees vanaema sealihatoitude kullafondi). Seetõttu ei pidanud ma ricottat tofuga asendama, ent olen kindel, et lasagne töötaks ka sellisel juhul kenasti.

Originaalretsepti on pisut muudetud koostisainete koguse ja vahekorra osas. Kuna ma esiteks ei salli mingeid poolikuid pakkide lõppe oma külmikus, mis lõpuks ikkagi prügikasti rändavad, on ricotta kogust suurendatud nii, et kaks kaubanduses enim liikuvat pakki kenasti ära saaks kasutatud. Teiseks suurendasin pisut täidisesse lisatava juustu kogust, sest lisaks maitsele meeldib mulle, kuidas juust kastme tihedamaks seob ja hiljem serveerides lasagne kena vormi hoiab. Juustusortidega võib vabalt oma äranägemist mööda mängida - minu lemmikud on parmesan ja mozzarella, kas eraldi või üheskoos, vahet ei ole. Pole olemas niisugust asja nagu liiga palju juustu.

Suvikõrvitsalasagne on täna kuidagi mõnus vaheldus rasketele pühadetoitudele ning keerulisele gurmeele. Eriti tervislik versioon valmiks kasutades täisteralasagneplaate, ent kuna kodus oli poolik karp harilikke olemas, tegin täna möönduse. Kui läbi ekraani ka lõhna võiks edasi anda, siis leviks teieni praegu ülim juustu, küüslaugu ja tomatikastme arooom, mida on lisaks meie korterile täis ka terve trepikoda. Ega ma kade ole.

Suvikõrvitsalasagne ricotta juustuga

6 portjsjonit

2 sl oliiviõli

2 suuremat suvikõrvitsat, jämedalt riivitud

2 küüslauguküünt, purustatud

1 tl tšillipulbrit või tšillihelbeid

400 gr ricotta juustu

peotäis värsket basiilikut, hakitud

100 gr Parmesani juustu, peenelt riivitud

450 gr Itaalia ürtidega tomatikastet

6 lasagneplaati

soola ja musta pipart

1. Kuumuta suurel pannil oliiviõli. Lisa jämedalt riivitud suvikõrvits, hakitud küüslauk ning tšillihelbed, maitsesta soolaga. Prae aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel kuni suvikõrvits pehmeneb. Võta pann tulelt, sega hulka hakitud basiilik, pool riivitud parmesanist ning ricotta. Maitsesta soola ja pipraga.

2. Laota keskmise suurusega ahjuvormi põhjale kolmandik suvikõrvitsasegust. Sellele määri veerand tomatikastet ning laota peale kiht lasagneplaate. Korda nii, et saaksid kaks kihti lasagneplaate. Pealmise kihi peale laota ülejäänud suvikõrvitsasegu ning alles jäänud (ehk siis pool) tomatikastmest.

Riputa peale ülejäänud Parmesani juust.

3. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit, kuni roog on läbi küpsenud ja juust kuldkollane.

Lase enne serveerimist veidi jahtuda - siis on lasanjet kergem portsjoniteks lõigata.