Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

Iga kokandushuviline ilmselt teab, et köögis on olemas kaht sorti päevi. Ühed on need, mil kõik tuleb lihtsalt oivaliselt välja - pasta ei kleepu, kringel ei jää seest tooreks, kuum õli ei eemalda pooli su kulmukarvu, kõik kotis olevad sinikarbid on söögikõlbulikud ning creme anglaise ei moondu millisekundiga munapudruks.

Ja siis on sellised päevad, nagu minu laupäev, mil tegin väga halva otsuse proovida arancinisid friteerimise asemel ahjus küpsetada just selleks õhtuks, mil saabusid külalised. Vähe sellest, et ahjust väljusid rõvedad maitsetud riivsaiast pesapallid - untsu läks ka muidu täiesti lollikindel tursamaksasalat. Tuleb välja, et kvaliteedi erinevus konservide vahel on üüratu ning seetõttu soovitan soojalt Viru Ranna omast mitte proovida söödavat saadust välja võluda. Tulemuseks on õline kollakas mass, mis ei maitse õigesti isegi peale ohjeldamatut kogust sibulat ja tilli.

Ah jaa, ja kas ma kõrbenud küüslaukudega marinara kastet juba mainisin? Katastroof, ühesõnaga.

Eile seisin seega silmitsi hunniku kasutamata jäänud risottoriisi, poole paki vahukoore, pudeli põhja ununenud valge veini ja karbitäie käest ära minna ähvardavate seentega. Kuna millegi uuega katsetamise tuju oli selleks nädalavahetuseks läinud, otsustasin kokku segada ühe alati õnnestuva toidu, mida tehnilises mõttes untsu keerata on päris keeruline. Selleks on risotto.

Üle kõige maitseb mulle seenerisotto, milles on kasutatud lausa kolmekordset seenemaitseannust, ent kuna kuivatatud puravikud olid just otsa saanud, tuli seekord leppida vaid kahega - seenepuljongi ja seente endiga, Minu elu parim seenerisotto, muide, on pärit Ülemiste Citys asuvast Dvigateli lõunarestoranist. Ma ei tee nalja - iga kord, kui see võlusõna päevamenüüsse ilmub, unustab seltskond kolleege igasuguse kaasa võetud toidu (ja kaloraažipiirangu) ning tormab lõõtsutades kohale. Kreemine amps taevast termokarbis, ma ütlen.

Risotto on, nagu ka näiteks pasta ja vormiroad, ideaalne igasuguste külmkapijääkide realiseerimiseks. Näiteks tuli meiega poest koju kaks suurt karpi spinatit, sest olles jõulukingipaanikas ostukeskuses neelanud alla umbes neli eurot maksva toormahla ning leidnud selle täieliku maagia olevat, me lihtsalt pidime seda ka kodus järele tegema. Nii umbes kahe liitri jagu. Paar peotäit suutsin ka tahke toidu tarvis säästa.

Tulemuseks oli täielik vastand arancinitragöödiale ehk suur potitäis vägagi söödavat itaalia toitu.

Lihtne seenerisotto kana ja spinatiga

6 portsjonit

4 sl võid

1 sibul, hakitud

300 gr risottoriisi

1 klaas valget veini

1 liiter seenepuljongit

100 ml vahukoort

1 karp (400 gr) šampinjone, viilutatud

2 kanafileed, tükeldatud

50 gr Parmesani juustu, riivitud

paar peotäit spinatilehti

soola, pipart, Itaalia ürdisegu

1. Sulata 2 sl võid suures non-stick kattega potis. Prae sibulaid paar minutit, kuni need on pehmed ja klaasjad. Lisa risottoriis ning prae paar minutit.

2. Lisa riisile valge vein. Kuumuta pidevalt segades, kuni vein on aurustunud. Seejärel hakka u klaashaaval lisama puljongit. Lase aeg-ajalt segades haududa ning lisa vedelikku iga kord, kui näed, et see on imendunud.

3. Samal ajal sulata pannil ülejäänud 2 sl võid ning prae selles šampinjone 3-4 minutit. Maitsesta õrnalt soolaga. Tõsta kõrvale (jäta seentest tekkiv vedelik kindlasti alles!)

4. Prae kanafilee tükid vähese õliga poolküpseks.

5. Kui riis on peaaegu pehme, sega hulka vahukoor, seejärel kana ning seened. Lisa juust, maitsesta vastavalt soovile ning sega viimasena hulka spinatilehed. Serveeri kohe ning võta järgmiseks päevaks töölegi lõunasöögiks kaasa.