Kohevad mustikapannkoogid

Kui mulle antaks valida soolase ja magusa hommikusöögi vahel, ei kõhkleks ma ilmselt hetkegi - ühe mõnusa omleti või paar võileiva toel saan ma end tunduvalt kiiremini käima kui näiteks Nutella saia või kohukestega. Tegelikult aga maitsevad pannkoogid mulle hullupööra ning neil hommikutel, kui pole kuskile kiiret ega muret lõunani produktiivselt vastu pidamisega, üritan neid ikka ja jälle valmistada - või minna ema juurde ja veenda teda neid mulle valmistama.
Olen üles kasvanud kaht sorti pannkookidega - väikesed lusikapannkoogid keefiriga ning lihtsad ülepannikoogid. Esimesed on maailma parimad värske maasikamoosiga, teistesse aga annab peita lisaks moosile kõiksuguseid lisandeid, alustades õuntest ja lõpetades hakklihaga.

Siia juurde üks täiskasvanud eestlase jaoks pisut piinlik ülestunnistus ka. Olen nimelt vist ainukene end muidu köögis koduselt tundev inimene, kes ei oska ilma retseptita pannkooke valmistada. Jep, nüüd on see öeldud. Loomulikult, kui keegi mul relva kuklal hoiaks ning käsiks taldrikutäie kooke ette anda, saaksin millegiga hakkama, ent päriselt söödavate kookide nimel otsin tavaliselt mingidki juhtnöörid koostisainete vahekorra ja järjekorra osas. Kui minu ema ja vanaema oskasid valmistada täpselt kaht sorti ja iga kord täpselt ühtemoodi maitsevaid kooke, siis minu puhul - nagu ka soolaste toitudega - sünnib ühe aasta jooksul kaks korda samasuguseid pannkooke väga harva.

Muidugi on tänapäeval olemas igasuguseid lihtsama vastupanu teed mineku võimalusi nii pulbrilisel kujul kui valmis seguna, ent olles USAs elades proovinud ära kõikvõimalikud toidud, mida saab valmistada vaid kaheldava väärtusega pulbrile vett lisades, on mul selliste "kiirtoitude" vastu tekkinud teatav trots. Pealegi on ringi liikumas peadpööritavalt suur hulk retsepte isegi nii lihtsate asjade jaoks nagu pannkoogid, seega milleks üldse mingi pulbri poole vaadata, eks?

Kui juba Ameerikast rääkida, siis just ameerikapärased pididki täna hommikul pannile läinud pannkoogid kuskilt ammu välja kirjutatud retsepti järgi tulema, ent minul tulevad nad ikkagi kuidagi... vanaemalikud, mitte need suured tuimad lätakad kusagilt kesklääne einelast. Algul asusin tainast pannile uhama kulbiga, ent nii suurete kookide keeramine osutus logistiliselt keerukaks ning vähendasin taigna kogust ühe koogi kohta - pilt oli kohe palju kenam ning töö puhtam. Võimalik, et minimaalse rasvainega heal pannkoogipannil praadides saaks ka suurematest kookidest fotogeenilise tulemuse, aga meie pere ei kurda!

Kohevad mustikapannkoogid

6 sööjale

300 g ehk 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl söögisoodat

1 tl vanillisuhkrut

0.5 tl soola

3 sl suhkrut

2 suurt muna

7.5 dl keefirit või hapupiima

4 sl sulatatud võid

värskeid või külmutatud mustikaid

1. Sega kausis kokku jahu, küpsetuspulber, sooda, vanillisuhkur, sool ja suhkur. 

2. Lisa munad (klopi enne väiksemas kausis kergelt lahti), keefir ja või ning vispelda tainas ühtlaseks.

3. Kuumuta pann mõõdukal kuumusel ning sulata sellel u 1 sl jagu võid. Tõsta pannile koogid 1 supilusikatäiest taignast nii, et nende vahele jääks paar cm kerkimisruumi.

4. Puista igale pannkoogile kümmekond mustikat ja piilu aeg-ajalt serva alt koogi värvust. Kui see on sügav kuldpruun, on aeg kook pannilabidaga teistpidi pöörata ning ka sealt kuldseks praadida.

Serveeri meelepärase moosi, vahtrasiirupi või vedela meega.