Chili con carne

Päev pärast jõulupühi on mul tekkinud paras järjekord asjadest, millest võiks ja peaks blogima, ent millest erinevate asjaolude tõttu puuduvad korralikud pildid ja mis sedapuhku mõneks teiseks päevaks jäävad. Näiteks tegin ma jõululauale esimest korda sügavpunase biskviittaignaga Red Velveti kooki (tuli selline "okeika", peale retsepti mõningast timmimist ja üles pildistamist kindlasti kirjutan ka), pardikoibi (tulid suurepärased) ja punase veini kastet (tuli päris õudne ja ma ei teagi, miks ma selle kallale asusin, sest mulle isegi ei meeldi punase veini kastmed). Piparkookidest kirjutan vast järgmiste jõulude ajal, sest neid sai NII palju tehtud ja söödud ja tainast kingitusena laiali jaotatud, et mõneks ajaks piisab :)

Siin üks jõulutoostidest väriseva käega tehtud jubeda kvaliteediga Instagrami-pilt meie jõululauast - kuuseokstest kaunistus laua keskel (vanaema idee) on minu meelest kohe eriti armas!

Kuna meie jõulupühad möödusid maal vanavanemate juures marsruuti diivan-köök-diivan-köök korrates, oli sellest tempost linna tagasi jõudes kuidagi väga raske välja tulla. Ainult võileibadest toitumine ei tundunud hea perspektiiv ning verivorsti, sealiha ega hapukapsast ei suuda enam suu sissegi võtta. Ega siis midagi - tuli ette võtta minimaalse energiakuluga toidutegu, mis annaks lihtsa vaevaga mitme päeva portsjoni, oleks mõnus ja toitev ega sisaldaks mingil kujul sealiha.

Chili it is.

Pidin kunagi kuskil küsitluses või ankeedis vastama küsimusele, mis on mu lemmiktoidud. Peale hästi pikka ja põhjalikku mõttetööd kirjutasin, et vastus sellele küsimusele oleks nagu reis ümber maailma. Tõepoolest, ei ole vist olemas ühtki rahvuskööki, millest ei pärineks vähemalt üks mu lemmiktoite - karrid Indiast, falafel Lähis-Idast, paella Hispaaniast, rebitud sealiha kapsasalatiga USAst, pelmeenid Venemaalt... ning sinna otsa iga teine Itaalias ja Mehhikos pakutav roog.

"Chili con carne" (hispaania keeles "tšilli lihaga"), ehk inglisekeelses kokandusmaailmas tuntud kui lihtsalt "chili", on vürtsikas hautis tšillipiprast, lihast (enamasti veiselihast), tomatitest ja ubadest. Maitsestamiseks kasutatakse enamasti küüslauku, sibulat ja vürtsköömneid. Lõuna-Ameerikas ja Mehhikos pakutakse kõikvõimalikke erinevaid variatsioone antud roast, ent see, mille mina valmistasin, on selline kuldne läänelik kesktee. Originaalretsept on pärit ajakirjast BBC Good Food.

Ja ma tean, et inglisekeelne maailm kirjutab nimes "chilli" küll topelt l'iga, ent mulle, kes ma ka eestikeelses jutus Helsinki tugeva k'ga kirjutan, sest "nii on lihtsalt kuidagi loogilisem", on hispaaniakeelne kirjapilt kuidagi omasem.

Chili on nii ideaalne külma ilma toit, suure pere säästutoit kui suhteliselt lollikindlalt õnnestuv algajale kokkajale sobiv roog. Kodust väljaspool olen ma vist ainult ühe korra chilit tellinud ning seda Tallinna vanalinnas asuvas tex-mex restoranis Texas - pettuma ei pidanud, ilmselgelt nad teavad, mida nad teevad. Koduköögi eelis on muidugi valida ise teravuse aste. Minule tšilli meeldib ja lisan seda alati pigem veidi rohkem kui vähem, sest pärast on alati võimalik tulisust hapukooretörtsuga alla tõmmata. Kaasale on aga minu kui draakoni aastal sündinu tuld sülgama panevad maitse-eelistused võõrad ning see retsept ongi antud pigem mahedamale tulemusele suunatult. Kuna tegemist on väga hästi järelsoojendamist (isegi külmutatud peast) taluva toiduga, saab suurest pannitäiest lõunasöögivaru ka neile vaesekestele, kes - erinevalt minust - homme tööle minema peavad.

Chili con carne

6 portsjonit

1 sl oliiviõli

1 suurem sibul, hakitud

1 punane paprika, ribadeks lõigatud

2 küüslauguküünt, peeneks hakitud või purustatud*

1 tl teravat tšillipulbrit või 1 sl punase tšillipipra kauna, hakitud

1 tl paprikapulbrit

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

500g veisehakkliha

1 veisepuljongi kuubik

400g purk purustatud tomateid

½ tl kuivatatud majoraani ja/või punet

2 sl tomatiketšupit

410g purk punaseid kidney ubasid

2 ruutu tumedat šokolaadi

1. Kuumuta kõrgete servadega haudepann keskmisel kuumusel. Lisa õli ning lase sel minut-paar kuumeneda. Lisa sibul ning lase sellel õlis haududa u 5 minutit või kuni see on pehme ja kergelt läbikumav. Lisa pannile küüslauk, paprika, tšilli(pulber), paprikapulber ning vürtsköömen. Prae aeg-ajalt segades u 5 minutit.

2. Pruunista veisehakkliha. Lisa see samale pannile, keera kuumus kõrgeks ning murenda hakkliha pannilabidaga võimalikult väikesteks tükikesteks. Prae aeg-ajalt segades 5 minutit, kuni hakkliha on ühtlaselt pisikesteks tükikesteks lagunenud ja pole enam roosa. Kindlasti tuleks kuumust siinkohal kõrgena hoida, et liha ikka pruunistuks, mitte ei hauduks.

3. Valmista kaste. Lahusta puljongikuubik tassitäies keevas vees ning vala hakklihasegule. Lisa purustatud tomatid, majoraan ning maitse järgi soola ja pipart. Pigista segusse 2 sl jagu tomatiketšupit ja sega korralikult. Lase kastmel korralikult keema tõusta, vähenda seejärel kuumus peaaegu miinimumini ning aseta pannile kaas. Hauta aeg-ajalt segades 20 minutit, lisades sortsukese vett, kui kaste hakkab tunduma liiga tihke ja kuiv. 20 minuti möödudes peaks kaste olema poolpaks ja mahlakas.

4. Kurna oad ning lisa kastmesse. Lase uuesti keema tõusta ning hauta ilma kaaneta veel 10 minutit. Maitse ning lisa vajadusel veel soola ja tšillit. Kui chili on saavutanud õige konsistentsi, võta pann tulelt ning sulata kastmesse šokolaadiruudud. See harjumatuna tunduv mõte muudab kastme maitse aga sügavamaks ja toob nii liha kui tomati maitsete nüansid paremini esile, seega ei tohiks seda sammu karta.

Lase kastmel seejärel kümmekond minutit tõmmata ning serveeri riisi ja soovi korral hapukoorega.

*Küüslaugupressi arvelt ei maksa kokku hoida - odavad variandid pressivad küüne lihtsalt mahlast tühjaks ja toidu sisse jääb alles vaid kuiv pudi. Valida tuleks käes võimalikult raskena tunduv ja korralike teravate ogadega kaetud pressplaadiga isend. Kui sellist ei ole, soovitan maitseomaduste säilitamise huvides küüslauk pigem hakkida.